Slava Ukraine
Esileht » Pühapäevaks » Jutlus »

Uus saab Jumala reaalsuses kinnitust

16.11.2022 | | Rubriik: Jutlus

2Ts 1:3–10

Ikka ja jälle kõlavad mu mõttes read Soome gospelrokkbändi Pro Fide laulust „Jalat ra-

koilla“: mida ma (sellest) saan, kui lähen Jeesust järgima? Küsimus on justkui püstitatud olukorras enne Jeesusega tee alustamist, ometi tundub, et vastav mõttekäik on tuttavam siis, kui mõnda aega on seda teed käidud – siis, kui on „jalad rakkus“. Kui me väsime, vahel komistame ja kukume – siis, kui tekivad kahtlused, kui esialgne ere orientiir hakkab hägustuma. 

Sügis on sünge aeg. Päevad on lühikesed. On külm ja niiske. See mõjub meile. November on eesti rahvakalendris tuntud ka hingedeajana, juba meie esivanemad on sel ajal tõsiseid mõtteid mõlgutanud. Aga lisaks on ajadki karmid. Meile esitatakse ka objektiivselt väljakutseid: vaevalt haigusega harjunud, on sõda üha enam rõhumas me meeli. Selge on, et meie käesolev olukord ei ole mingilgi viisil võrreldav Ida-Ukrainas toimuvaga, aga ei saa salata – see kõik jätab oma jälje ka meile. Kasvõi inimlik küsimus: miks? Kus on Jumal? Piinlik tunnistada, aga ka majandusmured ei ole meile võõrad.

Selle kõige keskel kõlab Pauluse (ja tema kaaskonna) tervitus justkui hingepalsamina. Kuigi apostli tänu oma kirjade alguses, millega ta justkui salamisi tunnustab kogudust, on tavaline, siis teises kirjas tessalooniklastele ta lisab sisemise sunduse või kohustuse: meil tuleb tänada! Paulus ei saa kuidagi teistmoodi, kui ta peab seda tegema. Erinevad autorid spekuleerivad selle üle, et Paulus kuulis mõni aeg pärast esimese tessaloonika kirja kirjutamist häid sõnumeid sealt, et neil läheb hästi. Et koguduses usk ja armastus (viimane on märk esimesest. Ehk usk viib armastusele) kasvab. Kõik see on selge vastus Pauluse palvetele. Võib olla täiesti kindel, et ta koguduse rajajana ei lakanud hetkekski palvetamast, et Jumal kannaks alustatut edasi. Inimlikult vaadates oli äsja rajatud kogudus habras. Ent uus Jumala reaalsuses saab kinnitust – reaalsus, mille esitab Paulus kohe kirja alguses: Jeesus on Issand (2Ts 1:2) – Jeesus on toosama Issand, kes kunagi Moosesele ilmus põlevas põõsas, kes viis rahva tõotatud maale, kes on lubanud päästa ja lunastada.

Kes on samamoodi kuningas ka kõige hirmu ja hävitavat külvava keskel. Veelgi enam: vastuseisus ja katsumustes leiab apostel kinnitust selles, et kogudus on õigel teel. 

Istusin hiljaaegu ühes pastorite ringis. Koosoleku juhataja kiitis ülivõrdes ühte osalist (keda ta ühtlasi ka tutvustas seltskonnale). Sõnavõtja nimetas, et ei ole viimasel ajal kuulnud paremat jutlust kui tolle mehe oma. Loomulikult tärkas minus uudishimu (ma ei kahtle selle erakordsuses). Nüüd tagantjärele mõtlen, et liider tegi midagi väga omast Kristusele, keda esindab suurepäraselt Paulus. Ta tuleb meie juurde ja tahab meid üles tõsta. Ütelda, et sa oled parim. Sa oled Jumala laps. Jumal on su valinud. Ta kasvatab. Ta teeb oma tööd ka siis, kui meie seda ei märka. Niisugune vaatenurk on eeskujuks. See võiks omane olla igale Jumala lapsele. Nähes Jumala tööd, ei saa jätkata muud moodi, kui sellest rõõmu tunda. Jutustada sellest kogu maailmale: me oleme taas kord saanud kinnitust Jumala erakordsusest. Sellest, et ta on tegev ka kõige kurjematel aegadel.

Küsimus ei ole kohustusest. Siin on küsimus orientiiri muutusest. Me lihtsalt ei saa teistmoodi, olles Jumala auhiilguse sisse murdmise tunnistajaks meie süngesse ja purunenud maailma. Jah, tõesti tundub meile, et tuhmi valgusena, kõige „objektiivse“ – muserdava kõrval, justkui kauguses hingitsemas. Nagu advendikuma, mis ei ole veel siin, kuid me tajume tema ligiolu. Ent niisuguse Jumala orientiirilt maailma nägemine motiveerib, julgustab ja paneb innukamalt kõige rõhuva keskel edasi liikuma. Sa oled usus! Juba on väga hästi. Oled võitja poolel. Usk on Jumala arm – kingitus temalt. Siin ei räägi Paulus mitte teoreetilisest teadmisest, et kuskil on mingi jumal. Siin on jutt elavast igapäevasest lootuse panemisest nüüd ja praegu kohal olevale Jumalale. Ja elava usu tulemuseks ja märgiks saab olla üksnes armastus tegudes: minnes kõike maailma, kõige purunenu keskele. Kõige kurbuse keskele, kandes sellesse valgust, mida see tohutult vajab. 

Jeesus on kõige Issand. Ta evib meelevalda taeva ja maa üle. Meid kutsutakse siin ja praegu olema osa millestki suuremast: millestki, mille ulatust me lõpuni ei mõista (siinkirjutaja keeldub olemast kohtumõistja selle üle, kes ja millistel alustel ükskord Jumalalaga kohtub tema auhiilguses või veelgi enam – ei kohtu). Meile tuletatakse kõige sünge ja rõhuva keskelt meelde, et me oleme osalised Jumala ajaloos. Niisiis alguses esitatud väljakutse Jumalale – mida ma siis saan, kui lähen Jeesust järgima: mitte midagi vähemat kui olla võitjate poolel. Olla koos temaga. Olla osa selles, mis ületab surma ja elu piiri.

 

 

 

 

Ariel Süvari,

Tallinna praostkonna vikaarõpetaja

Tulge ja vaadake Jumala tegusid, kes on kardetav oma tegemistes inimlaste juures. (Ps 66:5)