Uus laul Issandale

Laulge Issandale uus laul, sest Ta on teinud imetegusid.
Ps 98:1
Iga põlvkond omab võimalust leida enda viis kiita Issandat.
Milline on meie laul? Kindlasti laulame tänu- ja palvelaulu, sest meie ümber on sedavõrd palju südant rõhuvat, mis kutsub paluma Jumala Vaimu juhtimist, et mõista. Mitte heaks kiita ja ülistada Jumalat selle eest, kuigi inimesed, nii suured valitsejad kui ka väikesed vaevatud põhjendavad oma lugusid ja laule ning teguviisi sageli Issanda-poolse äravalitusega. Ilmamaal vallapääsenud vaen ja sõjad, leppimatus ning isepäisus ligimeste vahel vajab sõnades väljaütlemist ja õigesti nimetamist.
Me laul on tänulaul Issandale meie rahva hoidmise eest kõigest nähtavast kurjast, kindlasti on see praeguse põlvkonna laulu sõnum.
Laul, mis Jumala ette toob meie palved, on peamine Tema imetegude ülistamise kõrval.
Palvelaul rahu ja leppimise pärast, jätkuva Issanda ime armulise hoidmise pärast, palvelaul hädasolijate ja vaevatute pärast, kelleni me oma abiga ligimesearmastuses ei ulata, ja palve nende pärast, kes vaevatute abistamise on enesele ristiks kanda võtnud. Sarnaselt ühele uuema aja laulusalmile «…õnn on see, kui sinu rist on teiste rõõm».
Suurima palvena tahaks laulusse panna soovi murda meie kõrval elavate inimeste sisemuses pimedus, mis esmapilgul varjatuks võib jääda, kuid seda teravamalt esile tuleb, kui neile kõnelda valgusest ja Issanda võidust kurja üle. Inimene valib ise oma viisi, kuid kui pole koorijuhti ja teemat, millest laulda, siis avastatakse pea, et saab vaiki olla ja kooslauljatele vahelegi segada – ülendavad helid polegi olulised ja õieti vajab inimlaps vaid oma asjadega tehtud müra.
Uuele laulule kutsumine tähendab, et ei piisa lihtsalt kordamisest või tuupimisest. Elav usk ja elav Jumal sunnivad sisimast helid välja.
Iisrael tuletab meelde kunagisi imetegusid, kuid ütleb samas: «Issand on meid Egiptusest välja toonud.» Eelkäinud põlvedele osaks saanu on ka meie osa. Jumal õnnistab neid, kes Teda armastavad põlvest põlve. Õnnistus pole üksnes mälestus Jumala armust muistseil päevil, vaid on tegev siin ja praegu meie juures. Oleme õnnistuse pärandiks saanud eelkäinud põlvedelt ja meie kätes ja huulil on seda edasi kanda.
Tema on teinud imetegusid päästes meid surmast ja vabastades kurjusest. Imeteod ja Jumala armastus on ilmutatud justkui väga ammu, kuid samas tuleb õnnistus iga uskliku südame jaoks isiklikult ja paneb ka viisipidamatu hinges helisema laulu või vähemasti soovi ühineda taevaste väehulkadega.
Laulgem Issandale uus laul, et mitte unustada Tema heategusid.
Küsimus ei ole lihtsalt traditsiooni ülevõtmises, millegi muistse säilitamises, olnu justkui muuseumi eksponaadi imetlemises.
Aare Vilu