Esileht » Pühapäevaks » Mõte pühapäevaks »

Uus laul Issandale

24.04.2002 | | Rubriik: Mõte pühapäevaks

Laulge Issandale uus laul, sest Ta on teinud imetegusid.
Ps 98:1
Ilmutusraamat räägib ajast, kui metsalise võitnud seisavad otsekui tulega segatud klaasmere ääres: «Ja nad laulsid Jumala sulase Moosese laulu ja Talle laulu, öeldes: «Suured ja imelised on Sinu teod, Issand Jumal, Kõigeväeline! Õiged ja tõelised on sinu teed, sa rahvaste Kuningas! Sina üksi oled püha, sellepärast et su õiged kohtuotsused on saanud avalikuks!»» (Ilm 15:2–4)
Need on Issanda imeteod, millest hüüab Vana Testamendi 98. Taaveti laul. Jumal on võitnud metsalise väe. Seitse vihakaussi kallatakse maailma peale, hävitades hooruse ja suure linna.
Ent enne seda teevad Isa, Poeg ja Vaim palju imetegusid, mis tunnistavad nende väest. Ei hakka üle kordama ainemuutmisi ja surnuistäratamisi. Helgemaid värvilaike Jeesuse kõnedes on lapselikkuse ülistus: «Ma ülistan sind, Isa, taeva ja maa Issand, et sa selle oled peitnud tarkade ja mõistlike eest ja oled selle ilmutanud väetitele!» (Mt 11:25)
Minu vanaema küsis oma eluajal minult: «Mis te oma suure tarkusega ühekorra peale hakkate?» Noorena kas kergelt pilkasime teda või vaatasime vaikiva umbusuga. Maailm saab järjest targemaks, ma loodan vähemalt, et saab. Nõudmised «tänapäeva noorele» on nõnda suured, et ta peaks kohe sündides lugeda ja inglise keelt oskama. Küsin tõsiselt, kas maailm saab oma tarkuse läbi õnnelikumaks? Pigem lähevad maailma asjad üha halvemaks.
Tarkus inimest ja inimkonda enamasti ei aita. Vaja on midagi muud. Vaja on Jumalat ja Temast lähtuvat südamehäält. «Kes mind on näinud, see on näinud Isa,» ütleb Jeesus oma kaaslasele Filippusele. Ja jätkab: «Neid sõnu, mida ma räägin, ei räägi ma iseenesest, vaid Isa, kes asub minus, teeb oma tegusid. Uskuge mind, et mina olen Isas ja et Isa on minus; aga kui mitte, siis uskuge nende tegude pärast.» (Jh 14:10–11)
Tegude, ikka tegude eest on vaja heategijat kiita ja tänada. Harva, kui üksi sõnade eest. Psalmis 98 seisab, kuidas tuleb ülistada Kõigekõrgemat: mängige kandle ja laulude häälega, trompetite ja pasunate häälega hõisake, kohisegu meri ja maailm, jõed plaksutagu käsi ja mäed hõisaku üheskoos.
Meie kirikutes on enamasti oma laulukoor. Ja vähemalt meie õpetaja tänab kantslikõne lõpus esimesena lauljaid. Ta ütleb: «Laulge ikka Issanda kiituseks!» Naudin puhtaid kauneid kõlasid Rõuge kiriku kõrge lae all. Heldimust lisavad need pühad, kui lapsed on tulnud kirikusse laulma. Öeldakse, et kes laulab sõnu, see kiidab kahekordselt Jumalat.
Psalm 98 loetleb seda, mille eest ülistame Vägevat – püha käsivars on toonud temale võidu, Jumala pääste, heldus ja ustavus. Kogen, et Jehoova on omade Jumal: helde, ustav ja päästev oma karjale, oma kogutuile. Heldus ja ustavus on enim hinnatud ülistuse laulus.
Psalmi lõpus on ülistusnõude põhjendus. «Sest ta tuleb mõistma kohut ilmamaale; ta mõistab kohut maailmale õiguses ja rahvaile õigluses!» (Ps 98:9) Jõuame tagasi algusesse, Ilmutusraamatu juurde, kus see õigusemõistmine on juba toimumas. Õigus ja õiglus – kui ihaldatavad sõnad inimesele! Ja kui kättesaamatud! Aga ükskord Issand Jumal annab need meile ometi.
Seepärast laulgem igal uuel päeval Issandale uus laul.
Rannar Susi

Teie niuded olgu vöötatud ja lambid põlegu! (Lk 12:35)