Slava Ukraine
Esileht » Pühapäevaks » Jutlus »

Uus elu, vana manitsus

12.01.2022 | | Rubriik: Jutlus

Rm 12:6–16 

Tänane kirjakoht on nii uskumatult aktuaalne, et seda ei olegi vaja kommenteerida – sõnum on lihtne ja kõigile arusaadav. Lisaks selgusele on kiri ka inspireeriv ning aitab näha olukordi meie tänases elus teises valguses. Ennekõike on tegemist aga manitsusega – ajatu meeldetuletusega sellest, mis tegelikult on tähtis ning mida me kiriku- ja koguduseliikmetena tegema peame. Enne, kui tänase kirjakoha juurde jõuan, toon siin ära ka kaks sellele eelnevat salmi, sest need tugevdavad sidet meie tänase kirjakohaga.

Sest otsekui meil on ühes ihus palju liikmeid, aga kõigil liikmeil ei ole sama tegevus, nõnda oleme meie paljud üks ihu Kristuses, üksikult aga üksteise liikmed (Rm 12:4–5).

Martin Luther kirjutab oma traktaadis „Kristlase vabadusest“: „Kristlane ei ela mitte iseendas, vaid Kristuses ja oma ligimestes – Kristuses usu kaudu ja ligimestes armastuse kaudu. Jumala juures oled kõikidest asjadest vaba usu kaudu, aga inimeste juures oled igaühe teenija armastuse läbi.“ See on Pauluse tänase sõnumi kokkuvõte. 

Aga meil on meile antud armu järgi erinevaid armuande: olgu prohvetliku kuulutamise and, mida kasutatagu usu mõõtu mööda; olgu teenimine, mis toimugu teenimisametis; olgu keegi õpetaja, siis toimigu ta õpetajaametis; olgu keegi hingehoidja, siis toimigu ta hingehoidjaametis; kes teistele jagab, andku siira südamega; kes teist juhatab, olgu innukas; kes on hoolekandja, olgu oma ametis sõbralik (s. 6–8).

Pauluse kirja üks eesmärk oli ühtsuse motiveerimine Rooma kristlase hulgas, sest tegemist ei olnud mitte ühe kogudusega, vaid paljude kodukogudustega, kus esines kohati suuri erimeelsusi. Oma kirjaga – mis on ise nagu jutlus – andis ta ühelt poolt näpunäiteid, kuidas koguduses käituda, teiselt poolt on Rooma kirja näol tegemist teoloogilise õpetusega. Salmides 6–9 meenutab Paulus, et ükskõik millised annid meil ka pole – ka vägev usk on and! –, me ei tohi Jumala ande kasutada eneseteostuseks, vaid koguduse ülesehituseks. Tööjaotus on igas ühiskonnas toimiva süsteemina vajalik, kuid kristlastena on lisaks meie ühenduslüliks Kristus ning eesmärgiks peab olema ühtsus meie toimetamistes. Kuigi Paulus prohvetiametit koguduses väga tähtsaks peab, lisab ta siiski, et ka õpetaja on koguduse teener. „Usu mõõduks“ (s. 6) on ühine usk, mis on kooskõlas kuulutusega. Kõike võib ja tuleb teha, mis teenib ühtsust. 

Kõrvalt vaadates tundub, et ka Eestis oleks vaja rohkem ühtsust. Elan küll kaugel, aga osalen siin-seal töögrupis ja näen, et üksmeelest jääb puudu. Meie väikese rahvaarvu ja veel väiksema kiriku puhul on see kurb ja nõutuks tegev, sest nii palju energiat läheb raisku, kui asju paralleelselt tehakse. Lisaks tööjõu hajumisele on sellega seotud küsimus vastutusest ja autoriteedist ning lõppeks kindlasti ka kvaliteedist. 

Teistpidi on seda suurem heameel nendest kogudustest, kes üksteist toetavad ja oma pisku kõrvalt abivajajaile jagavad (vt Rm 12:13). Paulus näitab meile oma tekstis uut tasandit – ta räägib armastusest ja austusest. Ükskõik kes me ei ole ja mida me ei tee – vastastikune austus, ka eriarvamuste suhtes, viib meid ühisele teele. Suund on tähtis! Paulus jätkab: Armastus olgu siiras. Kurjast hoidudes kiinduge heasse! Vennaarmastuses olge üksteise vastu hellad, vastastikuses austuses jõudke üksteisest ette! Teenige Issandat tüdimatu innuga ja vaimult tulisena! Olge rõõmsad lootuses, vastupidavad viletsuses, püsivad palves! Abistage pühasid nende puuduses, püüdke olla külalislahked! Õnnistage oma tagakiusajaid, õnnistage ja ärge needke! Rõõmustage rõõmsatega, nutke nutjatega! Olge omavahel üksmeelsed! Ärge mõtelge kõrgilt, vaid laske end tõmmata madalate hulka! Ärge olge endi meelest targad! (S. 9–16)

Tänases ühiskonnas, kus kõik peab olema teaduslikult tõestatud, on targutamisoht üsna suur. Näib aga, et sama probleemiga puutus kokku ka Paulus, mistõttu võib järeldada, et kuigi me nagu kogu aeg midagi juurde õpime ja teada saame, inimlikust tarkusest tundub ikka väheseks jäävat. Aga kes teab, võib-olla on siiski pidev manitsemine meid seni veel täielikust kollapsist päästnud? Ajalugu on näidanud, et targemad on need, kes oskavad läbirääkimisi pidada. Seda ütleb ka Rm 12:18: Niipalju kui oleneb teist, pidage rahu kõigi inimestega!

Lõpetuseks ja meenutuseks Pauluse manitsus meie tänase peatüki algusest (Rm 12:2–3): Ja ärge muganduge praeguse ajaga, vaid muutuge meele uuendamise teel, et te katsuksite läbi, mis on Jumala tahtmine, mis on hea ja meelepärane ja täiuslik. Sest selle armu tõttu, mis mulle on antud, ütlen ma igaühele teie seast, et ta ei mõtleks üleolevalt selle kohta, mida tuleb mõtelda, vaid mõtleks nõnda, et saaks arukaks sedamööda, kuidas Jumal igaühele usu mõõdu on jaganud.

 

 

 

 

Kristel Neitsov-Mauer,

Saksamaa praostkonna vikaarõpetaja

Vaata, sulle tuleb sinu kuningas, õiglane ja aitaja! (Sk 9:9)