Esileht » Elu ja Inimesed » Persoon kaasajast »

Uus aasta toob misjonärid hõimurahvaste juurest Eestisse

04.01.2012 | | Rubriik: Persoon kaasajast

Vana aasta lõpuks jõudsid Anu ja Juha Väliaho Eestisse, et siis jaanuari lõpul veel kord hõimurahvaste juurde tagasi minna ja oma töö kokku võtta. Erakogu

Kui Anu ja Juha Väliaho 20 aastat tagasi Uurali ja Volga mägede vahele jõudsid, ei osanud nad küll päris täpselt aimata, et jäävad sinna pikaks ajaks tööle.

«Kui me Juhaga 1992. aasta suvel esimest korda Marimaale sõitsime, siis ei tundnud me kedagi peale ajalooprofessor Valeri Patruševi, kellega tutvusime Helsingis,» kõneleb Anu. Ometigi võeti külalisi Marimaal väga hästi vastu, kutsuti ka kohalikku televisiooni. Aasta pärast registreeriti esimene kogudus Joškar-Olas, varem oli juba õpetaja Arvo Survo eestvõttel loodud üks kogudus Mordvasse. Tasapisi moodustati Uurali praostkond Ingeri kiriku alluvuses, mida Juha praostina ka koordineerima asus.
Anu ja Juha olid hiljuti abiellunud, Anu ordineeriti Eestis diakoniks 1995. aastal ja Juha oli töötanud aastaid vaimulikuna Soomes. Anu läkitajaks oli ka EELK. 
Tegelikult on see päris uskumatu, millega Väliahod on hakkama saanud, alustades koguduste rajamisest, kogudusehoonete ehitustööde juhtimisest, inimeste organiseerimisest, laagrite ja koolituste korraldamisest ning lõpetades eri hõimurahvaste ühisosa väljatoomise ja üksteisele tutvustamisega. Teisalt tean – Anu poleks Anu ja Juha Juha, kui nad selle kõigega ka hakkama poleks saanud.
Kogudused on tekkinud peale Marimaa ka Udmurtias, Komis, Tatarimaal ja Tšuvaššias.
Viimase aasta suur ettevõtmine Baškiirias Birskis on olnud – ärge nüüd toolilt kukkuge! – kohaliku meetööstuse käimalükkamine, mis on õnnestunud taas tänu koostööaldiste meeskonnaliikmete leidmisele ning suurepärastele läbirääkimisoskustele nii kohalike mesinike kui Stockmanni müügijuhiga Moskvas, et leida võimalusi Baškiiria mee turustamiseks. Kõik see töö on ikka ka selle nimel, et aidata finantseerida Birski ja kogu Uurali praostkonna vaimulikku tööd.
Terasmemmed ja intellektuaalid
Siit kodusoojast Eestist vaadates jääb mulje, justkui valitseks Venemaal elavate hõimurahvaste juures mingisugune teine aeg. Mõnes mõttes võiks seda ehk võrrelda siinsete 1980ndate lõpu ja 1990ndatega, inimestel näib rohkem aega olevat ja kogudused on paigaks, kust lisaks vaimutoidule saadakse ka uusi teadmisi ning ühist kooskäimist peetakse oluliseks.   
Väliahode esimene pikem peatuspaik oli Marimaa pealinn Joškar-Ola, kus kõik tuli algusest üles ehitada. Siiski näib, et Anu ja Juha on alati pidanud kõige olulisemaks tööd inimestega, tänu kellele saab tehtud kõik muu silmaga nähtav.
Kaksteist aastat tööd on vilja kandnud – kui nüüd neis paigus ka koguduses käia, siis on aktiivsed töötegijad olemas ja kogudused toimivad. Tõtt-öelda saab hulk töid tehtud tänu naistele, kelle eesotsas on niisugused, keda Anu hellitavalt terasmemmedeks kutsub – kes hoolitsevad alati sooja vastuvõtu ja selle eest, et uksed lahti oleks ja pisiasjad sujuks.
Koguduste teise olulise liikumapaneva jõu moodustavad ülikoolide õppejõud, üliõpilased, haritlased. Nii näiteks on praegugi Kaasanis tegutseva luterliku koguduse vaimulik ülikooli õigusteaduse professor ning annab ka koguduseliikmeile õigusalast nõu.
Suurte tegude ajatu sisu
Kaasani kiriku ehitamine ongi praegu viimane projekt, arvult juba viieteistkümnes. «Meie töö on käinud nii, et oleme igale uuele kogudusele aidanud koolitada töötegijad, ehitanud kirikud ja palvemajad,» räägib Anu misjonäride töö igapäeva poolest. «Põhiliselt oleme saanud abi Soomest, seda nii rahaohvrite kui talguliste näol. Soome Misjoniselts on olnud nii meie tööde kui ka uute inimeste koolitamise taga, nüüd tuleb vaadata ka veidi tulevikku, kuidas kogudusi majandada siis, kui välisabi jääb vähemaks.»
Anu ise ütleb, et nad on Juhaga jätnud hõimurahvaste juurde suure tüki oma südamest, ja küllap see nii ongi. Suur töö on tehtud ning leitud hulk inimesi, kes kord alustatuga võivad edasi minna. «Ega me iga kord ju ei näe oma töö tulemust ega tea, kui sügaval on juured, mis aitaksid seda edasi teha. Ometi tuleb usaldada Jumalat ja minna edasi. Kirjutasin oma viimases sõbrakirjas loo, mis Venemaal juhtus, aga ehk on seda ka siinkohal veel hea jagada.
Aasta tagasi lendas Põhja-Komi kohal reisilennuk Tupolev, pardal sadakond reisijat. Äkki kadus lennukis elekter ja mootorid lõpetasid töö. Piloot vaatas all laiuvat tihedat metsa ning püüdis vaatamata kehvadele ilmastikuoludele leida maandumispaika. Kui lennuk oli juba 700 meetri kõrgusele jõudnud, nägi juht all ees laia metsasihti, mis oli maandumiseks justkui loodud. Lennuk võttis suuna ja maandus rappudes metsasihile, kõlasid rõõmuhüüud, inimesed nutsid…
Kuidas on võimalik, et keset taigat on äkki niisugune maandumisrada? Selgus, et 1980ndate lõpul, kui ka sealkandis käivitus perestroika ja inimesed kolisid parema töö saamiseks linnadesse, suleti see lennuväli. Kuid vana mees, kes oli kogu oma elu lennuväljal töötanud, jätkas raja hooldamist. Nüüd aitas see päästa elusid.
Nii on mõnikord ka meie töö kohta küsitud, mis on selle tulemus. Võib-olla on meie tööd vaja kellegi jaoks, kes vajab taevateed ning leiab selle kergemini tänu rajatud ja hooldatud kogudustele.»
Saadud kogemused ja tulevikuplaanid
Kõneldes töös ette tulevatest probleemidest, millega Venemaal kokku puututi, toobki Anu välja maa suuruse. Ingeri kiriku juhtkond, kantselei ja teoloogiline instituut asuvad Peterburis, sinna on vähemalt 2000 km maad. «Tõenäoliselt on Uurali praostkond Euroopa kõige suurem, ulatudes 850 km idast läände ja 1100 km põhjast lõunasse,» võtab Anu kokku.
Selle aasta veebruaris lõpetavad Anu ja Juha Väliaho töö Soome Misjoniseltsi misjonäridena Ingeri kirikus ja alustavad tööd EELKs koos siinse misjonikeskusega. «Tahame kaasa aidata ilmiktöötegijate koolitamisele ning jagame meelsasti kogemusi koguduste rajamisest.» (Anu ja Juha abiga sündis hõimurahvaste juures 13 kogudust.)
Ka plaanitakse kaasa aidata Keila koguduse töö laiendamisele Sauel ning vennastekoguduse tööle Tallinnas. «Oleme olnud 18 aastat Tooma missa saadikud Helsingis ning tahame ka siin Eestis selles töös kaasa aidata,» räägib Anu. Samuti lisab ta, et nii tema kui Juha soov on olla paremad vanemad oma kuuele lapsele ja hoolivamad vanavanemad kümnele lapselapsele.
«Oleme põnevil, mis ootab meid sel aastal – minul oma vanal ja Juhal uuel kodumaal Eestis,» võtab Anu kokku. «Oleme tänulikud, et olete meie eest palvetanud, ning palume, et te ka tulevikus hoiaksite palveis nii meie kui Venemaal hõimurahvaste juures tehtavat tööd. Paneme oma lootuse Jumala peale. Head uut aastat kõigile!»  
Mari Paenurm

Anu ja Juha Väliaho
Soome Misjoniseltsi kaastöölised.
Töötanud pea 20 aastat Ingeri kiriku heaks Venemaal elavate hõimurahvaste juures.
Aidanud seal rajada 13 kogudust ja 15 kirikut/palvemaja.
Koolitanud töötegijaid, pidanud laagreid.
Laiendanud nii eestlaste kui soomlaste silmaringi hõimurahvaste tundmisel.
Tugikogudused Eestis: Lääne-Nigula, Simuna ja Tartu Maarja.
Kahe peale kokku 6 last ja 10 lapselast.
Sel aastal asuvad tööle EELK misjonikeskuse juures.

See ongi võit, mis on võitnud ära maailma – meie usk. (1Jh 5:4c)