Slava Ukraine
Esileht » Pühapäevaks » Jutlus »

Uuesti loodud inimene on kannatlik kuulaja

11.05.2022 | | Rubriik: Jutlus

Iga hea and ja iga täiuslik kink tuleb ülalt, valguste Isalt, kelle juures ei ole muutust ega varjutuste varju. Tema on oma tahtel meid sünnitanud tõe sõna kaudu, et me oleksime otsekui uudsevili tema loodute seas. Teadke seda, mu armsad vennad! Iga inimene olgu aga kärmas kuulama, pikaldane rääkima, pikaldane vihastama. Sest mehe viha ei soeta õigust Jumala ees. Seepärast pange maha kõik rüvedus ja rohke kurjus ning võtke tasaduses vastu sõna, mis teisse on istutatud ja suudab päästa teie hinge.                   Jk 1:17–21

Tänane jutlusetekst vastab vähemalt kolmele küsimusele: kes on Jumal?; kes oleme meie, kristlased?; mida tuleb meile kristlastena tähele panna? Jumal on „valguste Isa, kelle juures ei ole muutust ega varjutuste varju“. See ei olnud toona (ega ole ka täna) enesestmõistetav: Kreeka-Rooma kultuuriruumis oli teatavasti palju jumalaid, kellel olid alati oma keerulised tujud ja muutlikud emotsioonid. Milline on aga Jumala, Jeesuse Kristuse ja meie armsa taevase Isa olemus? See oli paljudele kristlastele küsimus. Siiani on paljudel inimestel tunne, et Jumal võiks näiteks „karmavõlgu“ sisse nõuda, nagu ta oleks mingile karmale alluv või kade, kui inimene on „liiga“ õnnelik, või et ta on üldse ettearvamatu inimese suhtes. 

Jaakobuse kiri kinnitab meile, et Jumala juures pole muutust, ta ei ole tujukas. Meie ei tea küll tema teed ja tema mõtteid, aga me teame tema südant, mis on meie vastu Kristuses helge ja hea. Taevane Isa kingib meile hea ja täiusliku kingi ülevalt. Kui meiega midagi halba juhtub, siis mitte sellepärast, et Jumal oleks tujukas meie suhtes. Vastupidi, ta on nii võimas, et saab ka surmast äratada, pimedas orus juhiks olla ja meid nii elus kui surmas hoida ja päästa.

Tema armastus meie vastu, millest isegi surm ei saa meid lahutada (Rm 8:38) ja mis Kristuses on ilmsiks saanud, kingib meile elu. Me võtame osa Kristuse elust. Nagu Kristus on surnuist üles äratatud, nii läheb ka meiega. „Ta on meid oma tahtel sünnitanud tõe sõna kaudu, et me oleksime uudsevili tema loodute seas.“ Jumala tõe sõna on Kristus. Kristus ise teeb meid elavaks. Tema surm ja ülestõusmine annab inimesele, kes temasse usub, ellu midagi täiesti uut ja siiani võõrast. Ma ei pea enam enesekeskne olema või teiste „jumalate“ peale lootma. Kristlastena, ristitud inimestena oleme ühest küljest samad kes enne ristimist, me ei näe teistmoodi välja, aga meie elus on midagi uut. Midagi, mis tõmbab meid Kristuse ja ligimeste poole. Midagi, mis on teistmoodi, kui selles maailmas muidu tavapärane on. Just see on jõud, mis tõmbab inimesi, eriti noori, Kristuse poole, kelles me avaldame uue loodu algust.

See uus loodu ei ole veel selgelt ilmsiks saanud. Ikka näeme kõike „nagu kõverpeeglis“, nagu kirjutab apostel Paulus (1Kr 13:12). Aga mõned jooned uudseviljast on juba näha ja kirjasõna julgustab seda ka näitama: „Olge kärmas kuulama, pikaldane rääkima, pikaldane vihastama.“ On väga kõnekas, et just see, kuidas ma suhtlen teiste inimestega, on võetud esimeseks näitajaks uuest loomusest Kristuses! Siin meenuvad nii arutelu keele üle (Jk 3:1–12) kui ka Jeesuse sõnad sellest, kust kuri tuleb (Mk 7:21–23). Uuesti loodud inimene on pigem kuulaja kui kuulutaja. Jumala hääl räägib meiega tasaselt. Et teda kuulda ja kuulda võtta, on tarvis kannatust ja vaikust. Jumal ei räägi meiega pealetükkival viisil. Jeesusega räägib ta samuti tagasihoidlikult. Jeesus võtab Uues Testamendis endale sageli aja ja koha, et ennast Jumalaga palves ühendada. Mispärast peaksime meie Jumalale lähemal olema kui Kristus ise? 

Kristlaste suhtumisstiili iseloomustab kannatlik kuulamine. Teeb ju mulle endalegi rõõmu, kui keegi võtab aega ja vaeva mind ära kuulata! Ja kui ma siis ise kuulan ja vastan, on see imetore, kui minu vastus vestluspartnerit tõesti edasi aitab. Tähtis tähelepanek on seegi, et viha mõistetakse siin hukka! „Mehe viha ei soeta õigust Jumala ees.“ Kummalisel viisil arvatakse sageli, et see lause pole osa pühakirjast. Õigustatakse igasuguseid vihahoogusid sellega, et viha on „provotseeritud“ ja seega õigustatud, või et viha on lausa püha. Kirjakoht kutsub meid üles meelt parandama, sest inimese viha ei ole kunagi õigustatud ega anna õigust Jumala ees. Selle asemel võtame vastu Sõna (Kristuse), kes on meis ja suudab päästa meie hinge.

Kas siis ainult vaga introvert pääseb taevariiki? Pean tunnistama, et sageli oleks parem olnud, kui ma oleksin rohkem kuulanud ja vähem rääkinud. Aga ma ei pea ju vihajuttu rääkima. Kui minu jutt on kantud mitte vihast, vaid armastusest, headusest ja kannatlikkusest, siis võivad mu sõnad tunnistust anda uudseviljast, mis on meis juba kasvamas. Aamen.

 

 

 

 

Matthias Burghardt, 

Keila koguduse õpetaja

Kristus ütleb: Kui mind maa pealt ülendatakse, siis ma tõmban kõik enese juurde!  (Jh 12:32)