Esileht » Uudis » Ametlikud teated »

UUES AMETIS

18.08.2006 | | Rubriik: Ametlikud teated

2. juulil ordineeriti Saarde kirikus
diakoniks Tartu Teoloogia Akadeemia tudeng Arvet Ollino, kes on määratud
teenima Pärnu praostkonna vikaardiakonina.

Arvet Ollino
Arvet Ollino

Arvet Ollino on sündinud 10. jaanuaril
1971. aastal. Koolitee algas Surju 8klassilises koolis, pärast põhikooli asus
noormees õppima Pärnu 2. keskkoolis matemaatika ja füüsika kallakuga klassis.
Haridustee jätkus Tartus Põllumajanduse Akadeemias mehhaanika erialal.
Kolmandal kursusel algasid tõsisemad eneseotsingud, õppetöö ei rahuldanud enam
ning kool jäi pooleli kolmandal kursusel.

Juba lapsena käis Ollino igal
jõululaupäeval kirikus, sealne seletamatus ja müstilisus jättis oma jälje.
1994. aastast alates on Arvet Ollino abielus Kristi Ollinoga. Peres kasvab kaks
poissi: 10aastane Taavet ja 6aastane Markus.

1994. aastal astus noorpaar üheskoos
Usuteaduse Instituudi religioonipedagoogika osakonda, mis sai kahe aastaga
läbitud. EPAs alustatud õpingud lõpetas Arvet 2000. aastal kaugõppes.

Diakon Ollino usuelu on olnud üsna põnev.
Surjus polnud hinge kusagil mujal kosutada kui uusapostlikus kirikus, kus
Ollinod käisid peaaegu aasta. Sealne koguduseelu aga ammendas ennast ja sidemed
katkesid.

Kilingi-Nõmmele kolinud, hakkasid Ollinod
suhtlema baptistidega, luterlik kirik jäi veel kuidagi kaugeks ja
kättesaamatuks. «Kilingi-Nõmmel elasime üheksa aastat metsade keskel õhust,
armastusest ja pühakirjast,» ütleb Ollino ise. «See oli aeg, mil otsisin
Kristust, aga kohtasin iseennast.» Samuti arvab ta, et eri konfessioonid on ta
usuelu vaid rikastanud ja viimaks õigesse kohta suunanud.

Oluliseks persooniks noore vaimuliku teel
on olnud praegune Juuru koguduse õpetaja Tauno Kibur, kes ühel päeval tegi
Arvetile ettepaneku panna käsi päris kiriku adra külge. Ametiõppimine algas
puudelõhkumise, lumerookimise ja muude kirikus vajalike toimetustega. Kui Tauno
Kibur Saardest lahkus, jäi koguduse teenimine noore teoloogiatudengi õlgadele,
kes pidi veel kolm aastat ootama, enne kui võis minna diakonieksamile.

Ametiga on Ollino rahul. Ütleb, et tema
jaoks on elus olnud kolm müsteeriumi: mesinikud, kooliõpetajad ja
kirikuõpetajad. Kõiki kolme ametit on ta jõudnud proovida, ent kirikus toimuv
on jäänud ikka veidi müstiliseks. See aga ongi ilmselt maailm, mis ei ammenda
end kunagi.

Anna-Liisa Vaher

Tänage Isa, kes teid on teinud kõlblikuks osa saama pühade pärandist valguse riigis. (Kl 1:12)