Esileht » Arvamused » Kolumn »

Uued juhid seesmiselt lõhenenud kirikutele

21.11.2012 | | Rubriik: Kolumn

Kirikujuhi isikust sõltub suurel määral nii kiriku avalik pale, suhe ühiskonna ja riigiga kui ka vaimulike omavahelised suhted kiriku sees.
Kaks nädalat tagasi, 6. novembril suri Bulgaaria Õigeusu Kiriku patriarh Maksim, kelle puhul polnud märkimisväärne mitte ainult tema kõrge vanus (suri 98aastasena), vaid ka see, et ta jõudis olla patriarh ajaliselt kauem (aastast 1971) kui näiteks Moskva patriarhid Pimen I (1971–1990) ja Aleksius II kokku (1990–2008).
Ka oli Maksim õigeusu patriarhide seas ainulaadne, kuna suutis pärast kahte kümnendit kirikupeana kommunistlikus süsteemis jätkata selles ametis enam kui kaks kümnendit veel. Kommunistliku Bulgaaria lagunemise järel vaatas demokraatlikult valitud uus valitsus «Maksimi juhtumi» üle ning leidis, et Maksim oli 1971. aastal patriarhi ametisse saanud varasemaid (1949. aasta) nõudeid rikkudes ning ka otseselt Bulgaaria Kommunistliku Partei juhi Todor Živkovi (oli esimene sekretär aastail 1954–1989) toel.
Selle tulemusena kuulutati Maksimi patriarhiks saamise viis õigustühiseks ning talle avaldati tugevat survet, et ta oma ametist tagasi astuks. Et aga demokraatlikus süsteemis riik enam kirikujuhti sundida (või ümber valida) ei saanud, jäi patriarh ametisse edasi.
Kõige emotsionaalsemalt süüdistati Maksimi koostöös kommunistliku režiimiga, mis Bulgaarias – üsna vastupidiselt Nõukogude Liidule või Tšehhoslovakkiale – ei üritanud kirikut avalikust elust mitte elimineerida, vaid kirikuga olulisel määral ka koostööd teha.
Et kiriku ja partei soojad suhted olid kõigile teada, vabandasid kommunistliku korra lagunemise järel koostöö pärast kommunistidega eranditult kõik Bulgaaria õigeusu kiriku piiskopid. Maksim aga vabandamiseks põhjust ei näinud.
1990ndate alguses keeldus umbes kolmandik kiriku vaimulikest ja liikmeskonnast Maksimi patriarhina tunnustamast ning lõi alternatiivse sinodi. Ehkki õigeusu kirikud, sealhulgas ka Moskva patriarhaat, ei tunnustanud sellist kirikulõhet kunagi ja pidasid Maksimi ainsaks legitiimseks Bulgaaria õigeusklike juhiks, lõppes kirikulõhe Bulgaarias alles 2010. aastal, mil alternatiivne sinod lõpuks Maksimi patriarhina tunnustas ning laiali läks.
Uue patriarhi isik ei ole veel teada, ta peab olema vähemalt 50 aastat vana, peab olema olnud vähemalt viis aastat metropoliidi ametis ning valitakse ametisse lähema nelja kuu jooksul. Bulgaaria ühiskonnas jälgitakse praegu päris pingsalt (ja emotsionaalselt), kas ja kuivõrd Moskva- või kommunismimeelsed võimalikud kandidaadid patriarhi ametisse on.
Läinud nädalal vallandus «meediamüra» ka seoses anglikaani kiriku juhtide vahetusega, kui selgus, et 105ndaks Canterbury peapiiskopiks pühitsetakse 21. märtsil 2013 ametisse Justin Welby.
Ligi kümmekond aastat anglikaani kirikut juhtinud Rowan Williamsiga võrreldes peetakse Welbyt oluliselt konservatiivsemaks kirikujuhiks, kes suure (ligi 77 miljonit liiget üle maailma), killustunud ja seesmiselt tugevalt lõhenenud (need, kes hoomavad erinevusi Inglise ja Aafrika anglikaanide vahel, ei valeta, kui ütlevad, et omamoodi ei olegi tegemist mitte ühe kiriku, vaid sisuliselt erinevate kirikute ühendusega) kiriku juhina võib lähtuda rohkem isiklikest veendumustest kui pragmaatilistest kaalutlustest.
Isiklike vaadete poolest on Welby üsna ühemõtteline naiste ordinatsiooni pooldaja – tänane anglikaani kirik ei aruta mitte vaimulikuks saamise õiguse üle, vaid naiste õiguse üle saada piiskopiks või peapiiskopiks – ja samavõrd selgelt samasooliste abieluõiguste vastane. Ehkki Welby võib lõhede lepitamiseks hoida kirikujuhina oma veendumusi ka tagaplaanil, saab nende põhjal siiski aimata, millises suunas anglikaani kirik tema juhtimisel «rohkem liberaalsemaks» ei muutu.
Ehkki Euroopa avalikkuses räägitakse lähikuudel palju nii Welby kui ka Bulgaaria Õigeusu Kiriku võimaliku uue patriarhi isikust, on mõlema üle käivad arutelud Eesti kirikuelu vaatenurgast vaadates teemade poolest natuke ka ebatavalised ja harjumatud.
Õigeusu kirikute jagunemine kaheks suunaks Eestis sarnaneb rohkem kirikulõhega Moldovas (kus samuti on lõhenetud vastavalt sellele, millisele riigivälisele patriarhile soovitakse alluda) kui Bulgaarias. Ebatavaline on ka see, kuidas anglikaani kiriku seesmiste – naisi ja samasoolisi puudutavate – normide üle avalikult, avalikkusega ja regulaarselt arutatakse.

 

 

 

 

Alar Kilp,
Eesti Kiriku kolumnist

See ongi võit, mis on võitnud ära maailma – meie usk. (1Jh 5:4c)