Esileht » Arvamused » Kolumn »

Uue valitsusega vanaviisi edasi

03.05.2019 | | Rubriik: Kolumn

Kristjan Luhamets

Valimised olid nagu valimised ikka. Enim hääli sai Reformierakond ja nii see on olnud juba alates 2007. aastast. Samal perioodil on kogu aeg teiseks jäänud Keskerakond ning kui lugeda kokku Keskerakonnale ja Reformierakonnale kokku antud hääled, siis ka need on sel perioodil püsinud ühtlaselt kogusummas 50–53% vahel.
Kui arvestada, et EKRE liikmeskonnast suur osa pärineb kunagisest Rahvaliidust (mis oli valitsuskoalitsioonis aastatel 2003–2007), siis võib öelda, et praegu riigikogus esindatud erakonnad on enam-vähem ühed ja samad juba viimased 16 aastat.
Kui tundub, et tänane poliitiline „mõõduvõtmine“ puudutab erakordselt teravalt küsimusi rahvuslusest, siis ma ei näe ka selles midagi uut. Carl Robert Jakobson ja Jakob Hurt olid eestluse eest väljas, ent polnud ühel meelel selles osas, mis suhtes on eestlus saksa- või venepärasega. Eriti viisakad ja vihavabad polnud nemadki. Ka sajand tagasi ei saadud päris ühtmoodi aru, kuidas „saada eurooplaseks“ ja „jääda eestlaseks“.
Kui sel kevadel on räägitud „avatud“ ja „suletud rahvuslusest“, siis tasuks meenutada ja lugeda, mida ütles sel teemal Hando Runnel ühes ERSP väljaandes esitatud ettekandes, mille ta pidas 21.02.1989 Tartus teemal „Rebasele maitseb kana“: „Kui rebane hakkab murdma kanu, siis ehitatakse, kui vähegi jõudu on, kanade ümber aed, et rebane ei pääseks kanade kallale. See ongi minu meelest iseseisvuse või suveräänsuse mudel. Just nimelt see, mida tahetakse säilitada ja kaitsta, tuleb eraldada, tuleb piirata. Liiga kaua olen ma kuulnud siinsamas Tartu intelligentide hulgas üleskutseid „avatusele“, „saage avatuiks“. See on ilus humanistlik üleskutse, kuid riigipoliitiliselt või loomakasvatuslikult asju vaadates ei saa selle loosungiga väga kaugele minna, sest siis tõepoolest tuleb häving. … Iseseisvuse esimesed ülesanded algavad seepärast just sellest aia või tõkketara ehitamisest.“
See ei ole Brexit ega Põlissoomlased. See on meie endi ajalugu – ühed tahavad avatumaks, teised kaitsevad traditsioone. Erimeelsused ei olnud 1990ndate algul väiksemad, kui nad on täna.
Mida on „uut“?
2007. aastast algas aeg, mil äsja oli IRLi, SDE ja Reformierakonna toel saanud presidendiks Toomas Hendrik Ilves (ja Arnold Rüütel ei saanud) ning kuni aastani 2016 moodustas valitsuse Reformierakond kas IRLi, SDE või mõlemaga. Ülejäänud erakonnad olid opositsioonis. 2016 sügisel vahetus valitsuses kõigepealt Reformierakond Keskerakonna vastu. 2019 aprillis vahetus SDE EKRE vastu. Nii on Reformierakond hetkel ülekaalukalt populaarseim erakond, ent samas ei ole ta võimul ei Tallinnas ega Eestis ning võib lisaks peagi kaotada oma esindaja ka Euroopa Komisjonis.
Teiseks muutsid valimised jõudude vahekorda riigikogus nii, et kui varem olid Reformierakond ja EKRE mõlemad opositsioonis, siis pärast valimisi on võimalik kolme sorti valitsusi: Reformierakonna ja EKRE valitsus, Reformierakond ilma EKREta või EKRE ilma Reformierakonnata. Sisuliselt tähendab see, et kui valitsuses ei ole Reformierakonda, siis peab seal olema EKRE, kui valitsuses ei ole EKREt, siis peab seal olema Reformierakond.
Võib-olla just sellepärast, et EKRE kaasamine valitsusse tundus ülimalt ebausutav, alustas Kaja Kallas koalitsiooniläbirääkimisi tugevalt ja „juba ette võitja“ positsioonilt. Olukorra taju vahetult pärast valimisi kirjeldab hästi ERRi kodulehel olev Toomas Sildami arvamuslugu 4. märtsist pealkirjaga „Valija pööras paremale“ (Sildam pidas vasakerakondadeks vaid Keskerakonda ja SDEd ning sai nii tõdeda, et valijad valisid parempoolsema riigikogu).
Sildam tõdes: „Kuna Eesti järgmine peaminister (NB!), Reformierakonna esimees Kaja Kallas on välistanud võimukoostöö EKRE-ga, on tal nüüd kaks võimalust. Kas panna kokku 56-liikmeline valitsusliit koos Isamaa ja sotsiaaldemokraatidega või 60-liikmeline koalitsioon koos Keskerakonnaga. … Teoreetiliselt, aga tõesti vaid teoreetiliselt võib ette kujutada ka Keskerakonna, EKRE ja Isamaa valitsust.“
24. aprillil aga astus just selline valitsus ametisse. Mis eristab opositsiooni jäänud erakondi valitsuserakondadest? On väidetud, et ühel poolel on avatud rahvuslus (või „põhiseaduspatriotism“) ja teisel pool suletud rahvuslus. Selliselt on kujutatud ette ka võimendunud vastasseisu. Võib-olla nii ongi. Aga isegi kui nii on ja selliselt moodustunud vastaspooled omavahel kaevikusõda peavad, ka siis asuvad need kaevikud üksteisele oluliselt lähemal, kui see meedias muidu välja paistab.
Nn avatud rahvuslased ja kosmopoliidid ei saa kodakondsuse ja riigikaitseta (meil võib olla mistahes hulgal ajutist tööjõudu, ent selle kõrval on alati vaja ka riigikaitsekohustusega kodanikke) ning ka rahvuslikumalt meelestatud koalitsioonierakonnad ei saa ilma avatuse, liberaalsete inimõiguste või õigusriigita.
Kilp,Alar2015

 

 

 

 
Alar Kilp,
kolumnist

See käsk on meil temalt endalt, et kes armastab Jumalat, armastagu ka oma venda. (1Jh 4:21)