Esileht » Mitmesugust » Järjejutt »

Uue reformatoorse mõtteviisi algusest, 1.

02.02.2007 | | Rubriik: Järjejutt

Mõningaid aspekte Martin Lutheri käsitlusest vaimuliku ameti kohta ja selle tähendusest kirikule

Martin Lutheri isikut ja tööd on läbi aegade hinnatud väga erinevalt. Teda on püütud näidata ühena paljudest kiriku uuendamise nõudjatest, nii nagu kohtame neid juba keskajal, näiteks 10. sajandil tekkinud Cluny liikumises või hiljem valdeslaste, John Wyclifi (u 1330–1384) või hussiitide näol. Kõigis neis liikumistes võib näha küll Lutheri reformitaotlustele sarnaseid jooni, kuid julgen väita, et Lutheri kriitika omaaegse kiriku aadressil oli võrreldes varasemate reformliikumistega palju radikaalsem ning et selle kriitika tulemusena ei sündinud mitte ainult uus, evangeelne kirik, vaid midagi hoopis enamat – sündis uus reformatoorne mõtteviis, mis vaatleb lõpmatu ja lõpliku ehk Jumala ja inimese suhet teisiti kui varasem teoloogia.

Selle uue mõtteviisi tuumaks on Martin Lutheri õigeksmõistuõpetus, mille järgi inimese õigekssaamine Jumala ees ehk õndsus sõltub üksnes Jumala armust Kristuses. Mõte, et inimest lunastab viimselt Jumala arm, mitte tema enese vagad pingutused, ei ole midagi võõrast ka varasemale teoloogiale ja me kohtame seda näiteks apostel Paulusel (Rm 3:24), deuteropauluslike kirjade meile tundmatutel autoritel (Ef 2:8–9; Tt 3:7; 2Tm 1:9) ja kirikuisa Augustinusel (354–430), kuid enne Lutherit ei ole õigeksmõistuõpetust sellise radikaalsuseni arendanud ilmselt ükski varasem teoloog. Lutherist alguse saanud uus, reformatoorne mõtteviis avaldub Lutheri teoloogia erinevates valdkondades, kuid eriti jõuliselt tuleb ta esile käsitluses kirikust ja vaimulikust ametist.

On tõsi, et Luther ei tahtnud luua uut kirikut, veel vähem endanimelist kirikut, kuid Lutheri reformide tagasilükkamine tollase katoliku kiriku poolt käivitas sündmused, mis selleni viisid. Luther ise ei mõistnud end millegi uue loojana, vaid pidas end vana, apostlite aega tagasiulatuva kiriku reformijaks ning süüdistas uuendustes hoopis «paavstlasi».

Ilmselt kehtib Lutheri kohta sama, mis paljude teistegi suurvaimude kohta ajaloos – nad ei ole ise teadlikud oma novaatorlikkusest ja sellest, et sõnum, mis neil on öelda oma kaasaegsetele, on suurem, kui nad ise seda arvatagi oskasid. Seda mõistavad alles hilisemad põlvkonnad, kes suudavad vaadata minevikus toimunut ajalisest distantsist.

Erinevalt paljudest teistest teoloogilistest küsimustest (näiteks õigeksmõistuõpetus või õpetus sakramentidest), ei ole Luther töötanud välja mingit süstemaatilist vaimuliku ameti teoloogiat. Ta ei ole pühendanud vaimuliku ameti mõistmisele ka ühte kindlat teost, küll on ta aga puudutanud ametikäsitlusega seotud küsimusi väga erinevates seostes ja teostes. Oluline on pidada silmas sedagi, et Lutheri käsitlus vaimulikust ametist on teinud aja jooksul läbi muudatusi.

Erinevad uurijad on püüdnud Lutheri vaadete muutumist erinevalt periodiseerida. Ühte üldtunnustatud periodiseeringut ei ole, kuid siiski on kõik Lutheri uurijad üksmeelsed selles, et tinglikult võib Lutheri vaated vaimuliku ameti kohta jagada kahte perioodi: esiteks aastad 1517–1520, mil Luther alustas oma kirikukriitikat ja kujundas välja õpetuse kõikide kristlaste üldisest preesterlusest, ning seejärel periood, mille algus on dateeritud kas aastasse 1524 või 1525, mil Luther sõnastas poleemikas reformatsiooni radikaalse tiivaga (nn usumäratsejatega ehk usuindlejatega) oma käsitluse vaimulikust ametist.

Lutheri ametikäsitlus enne aastaid 1524/1525

Lutheri ametikäsitluse taustaks on tollase roomakatoliku kiriku käsitlus vaimulikust ametist, mis rõhutas, et ametiga on seotud eriline ametimeelevald (lad potestas). See meelevald pidi olema kahesugune: 1) potestas ordinis – meelevald sakramente hallata ning eriti meelevald missaohvrit tuua; 2) potestas jurisdictionis – meelevald kogudust juhtida ja kohut mõista. Kirik pidi inimest taolise kahesuguse meelevalla kaudu juhatama tema õndsusteel, kusjuures eriti pidi preestri ametimeelevalla kahetine iseloom tulema ilmsiks meeleparanduse sakramendis (mille üks osa on piht), mida preester on võimeline toimetama tänu oma meelevallale sakramente hallata, kuid samas rakendab ta selles sakramendis ka oma «jurisdiktsiooni meelevalda», olles vaimulik kohtumõistja, kes mõistab inimese patust vabaks.

Selle meelevalla saab preester ordinatsiooni kaudu piiskopilt, kelle määrab ametisse paavst. Viimasele arvati olevat Kristuse enese poolt antud kõrgeim potestas jurisdictionis kogu kiriku üle. Piibellikult põhjendati seda kirjakohaga Mt 16:19, kus Jeesus ütleb Peetrusele: «Ma annan sulle taevariigi võtmed, ja mis sa iganes kinni seod maa peal, see on seotud ka taevas, ja mis sa iganes lahti seod maa peal, on ka taevas lahti seotud.» Rabiinlikus keelepruugis, mida Jeesus siin kasutab, tähendab millegi kinni- või lahtisidumine millegi tunnistamist keelatuks või lubatuks, kuid Lutheri ajal seostati seda kirjakohta eriliselt pattude andeksandmise meelevallaga.

Jaan Lahe,
Viimsi koguduse õpetaja

, Viimsi koguduse õpetaja

(Järgneb.)

Üks kommentaar artiklile “Uue reformatoorse mõtteviisi algusest, 1.”

  1. Külaline ütleb:

    kui see on enam-vähem see, millest Jaan kõneles 2006. aasta vaimulike konverentsil, siis on paraku tegemist väga ülekülgse propagandatekstiga … aga loodame siiski parimat ja ootame järge.

See ongi võit, mis on võitnud ära maailma – meie usk. (1Jh 5:4c)