Esileht » Arvamused » Arvamus »

Uue põhikirja eelnõu aspekte

11.02.2004 | | Rubriik: Arvamus

Ligi kolme kuu jooksul on EELK koduleheküljel Intranetis olnud kättesaadav kiriku uue põhikirja eelnõu (UPE).
Möödunud sügisel ja talvel on selles sisalduvate uuenduste tutvustamiseks korraldatud arutelusid 10 praostkonna vaimulike-töötegijate koosolekutel. Nii mõnelgi pool on kaasatud koguduste juhatuste esimehi. Tallinna praostkond pidas vajalikuks teema aruteluks kutsuda kokku eraldi sinodikoosolek. Mitteametlikke vestlusi on peetud ilmselt palju rohkem, koguduse tasandil on see sõltunud aga esmalt vaimuliku ettevõtlikkusest.
Ehkki UPE sisaldab muudatusi rohkem, huvitab tavalist koguduseliiget ehk enim koguduse tasandit puudutav. Sellele on viidanud ka Peeter Paenurm 28. jaanuari artiklis.
Põhikiri sätestab kõik olulise koguduse tegevuses
Üks UPE koostamise eeldusi on kiriku kahetasandiline õigussüsteem. Põhikiri sätestab kõige olulisema, mida ise soovime enda kohta öelda (nt usutunnistuslikud alused) ning selle, mida eeldab riik: esindus- ja juhtorganite koostamine, tegevus ja järelevalve.
Vähemolulisemad küsimused sätestatakse kirikuseadustega. Sarnaselt kirjeldab nt Eesti Vabariigi põhiseadus suurt hulka erakordselt olulisi riigi ülesandeid (riigikaitse, riigi valitsemine, kohalik omavalitsus, kohtuvõim, kodanike õigused ja -kohustused jne), kuid ei lasku üksikasjadesse.
Praegu kehtiva põhikirja üheks puuduseks ongi takerdumine pisiasjadesse (nt nõue teatud puhkudel edastada koguduse nõukogu protokoll kirikuvalitsusele!). Seetõttu võib esmapilgul tekkida mulje, et uus põhikiri on liiga üldsõnaline. Põhjalikumal tutvumisel põhikirja ja selle rakendusseaduse eelnõuga võib aga leida vajalikud sätted kõigi kiriku tasandite tööks.
Kogudust ei juhita nagu äriühingut
Koguduse tulemuslik juhtimine eeldab selgeid n-ö mängureegleid, seda nii koguduseelu vaimulikku kui ka majanduslikku poolt silmas pidades. Praegune põhikiri ei sõnasta selgelt, kes kogudust juhib.
Õpetaja on küll koguduse vaimulik juht, juhatuse liige ja nõukogu esimees, kuid tema kõrval või halvemal juhul vastas seisab tugeva positsiooniga juhatuse esimees. See on nii mõnelgi pool tekitanud pingeid. Seetõttu lisab UPE õpetajale teatud õigusi: õpetaja kutsub kokku koguduse nõukogu, tööleping sõlmitakse või lõpetatakse õpetaja kirjalikul loal, õpetaja on koguduse juhtorgani otsuste esmane järelevalvaja ning võib vaimuliku teenimise seisukohalt kahjulike otsuste täitmise peatada ja paluda uut otsust.
Õpetaja juhirolli tugevdab seegi, et UPE-kohaselt ei saa ükski vaimulik olla valitud juhtorganisse. Ainuke vaimulik juhatuses on õpetaja, kes kuulub sinna ameti poolest. On selge, et ükskõik kui hea ka põhikiri ei oleks, ei saa sellega vältida isikutevahelisi konflikte. Küll aga võimaldavad täpsustatud rollid maandada võimalikke pingeid.
Võimude lahusus teeb juhtimise läbipaistvamaks
Selgete mängureeglite juurde kuulub seegi, et majandusasjus pole ülesannete püstitajad, täitjad ja tulemuse kontrollijad tavaliselt samad inimesed. Ometi võimaldab praegune põhikiri nt 14liikmelisel nõukogul koostada 9liikmelise juhatuse ja 5liikmelise revisjonikomisjoni.
See annaks koguduse juhatusele oma otseses kontrollorganis 2/3 hääleenamuse. Lahendusena pakub UPE juhatuse ja nõukogu liikmeskonna lahususe, see tähendab, et ükski juhatuse liige ei kuulu nõukogu koosseisu. Nõukogust juhatusse valitute asemele astuvad nõukogus asendusliikmed. Samas säilib kõigil juhatuse liikmetel õigus osaleda nõukogu koosolekul sõnaõigusega.
Karistus kõneleb Jumalast
Küllap peame tõdema, et meie kirik ei ole täiuslik. Sarnaselt Uue Testamendi ajaga kuulub meiegi kogudustesse suuremaid ja väiksemaid patustajaid, kes oma eluviisi või õpetusega tekitavad pahandust. Läbi aegade on selliseid inimesi korrale kutsutud erinevate vahenditega.
Kui algses kirikus lahutati inimene koguduse osadusest, siis ometi jäeti uks avatuks, et tulla tagasi. Hilisemast ajaloost meenub asjatundmatule esmalt häbipost või tuleriit, kuid ometi polnud need sugugi esimesed kasvatusvahendid. Vendade omavaheline vestlus, noomitus ja manitsus on kiriku «karistuspoliitika» esimene vahend läbi aegade. Seetõttu pole nii praegune põhikiri kui ka UPE seda nimetanud.
Praeguses põhikirjas nimetatud kogudusest väljaheitmine ja UPEs mainitud armulauaosadusest lahutamine on mõeldud karistustena, mida rakendatakse alles viimasena. Ehkki võib tunduda õigem jumalapilkaja koguduse liikmeskonnast välja heita, ei anna UPE seda võimalust.
Vaimses mõttes võtab koguduse liikmeid vastu Jumal – läbi ristimise. Ja inimlik kohtuotsus ei saa seda olematuks teha. Eelnõu näeb valeõpetust levitavale või kõlvatult elavale kristlasele olulisima karistusena eemaldada ta armulauaosadusest. Kõrvalseisjate jaoks võib see tunduda tühisena, kuid usklike jaoks on see ränk koorem. Nii viitab karistus eksinu tegelikule seisundile – ta seisab lahus Jumalast.
Tegemist ei ole valuvõttega – sarnaselt toimitakse paljudes kristlikes kirikutes. Loomulikult eeldab see täpset sätestust kirikuseadustes.
Õpetajate Konverents oluline kiriku arengu jaoks
Pea kogu Eesti iseseisvusaja jooksul on lisaks Kirikukogule olulisi küsimusi arutanud ja otsustanud vaimulike kogu. Kahjuks on aeg näidanud, et praegu vaid ühel korral aastas kogunev Õpetajate Konverents ei ole suutnud tõhusalt täita kõiki oma ülesandeid kiriku õpetusametis.
Liturgiline komisjon, kes oma töötulemuste kehtestamiseks vajab konverentsi heakskiitu, on moodustatud hoopis Kirikukogu juurde. Õpetuskomisjon moodustati konverentsi juurde alles kaks aastat tagasi ning pole veel tegelenud piisava hulga ülesannetega, et selle tõhusust saaks hinnata. Samuti on veel mõni aasta tagasi olnud probleeme konverentsi otsuste kirjapanekuga. Kiriku seisukohalt oluliste dokumentide asemel kasutati pigem suulist pärimust.
Kuivõrd Õpetajate Konverentsil puudub praegu kvoorum, näeb UPE ette anda õpetuslikud küsimused piiskopliku nõukogu meelevalda. See ei tähenda, et Õpetajate Konverents saadetaks laiali või lihtsalt taandataks vaimulike vestlusringiks. Tänavuaastase konverentsi sisu ja korralduse kõrge tase näitab, et konverents on võimeline enamaks.
Nii ongi konverentsi juhatus teinud ettepaneku jätta konverentsile põhikirjaline roll õpetuslike aluste muutuste või jumalateenistuste ja -talituste käsiraamatu kooskõlastajana. Nii või teisiti saab konverents edaspidigi oma sõnavõttude ja aruteludega väljendada õpetuslikke seisukohti, mis kaudselt suunavad kirikut tervikuna.
Illimar Toomet

SAMAL TEEMAL: Küsimusi rohkem kui selget arusaama, EK 21.01.2004; Kirikukogu katkestas põhikirja lugemise, EK 3.12.2003; Üks vaatenurk EELK uuele põhikirjale, EK 5.11.2003; Praostkondades jätkub arutelu uue põhikirja üle, EK 22.10.2003; Eesti Vabariik registreerib Jeesuse Kristuse olemasolu, 22.10.2003; Põhikirja eelnõu koostades lähtuti praktilistest vajadustest, EK 15.10.2003; Pindis arutati EELK põhikirja uut versiooni, EK 15.10.2003; Uus põhikiri kogudusesõbralikumaks, EK 28.01.2004.

Õnnis on rahvas, kelle Jumal on Issand, rahvas, kelle tema on valinud enesele pärisosaks. (Ps 33:12)