Esileht » Arvamused » Juhtkiri »

Uue kirikujuhi ootuses

12.11.2014 | | Rubriik: Juhtkiri

«Õnnelikud on su mehed, õnnelikud on need su sulased, kes seisavad alati su ees ja kuulevad su tarkust» (1Kn 10:8).
Tahan juhtida tähelepanu ühele ebaõnnestunud sõnakasutusele Eesti Kiriku 8. oktoobri numbris, kus oli  lugeda peapiiskopikandidaatide debatist Põltsamaal. Olin ise kohal ja jälgisin  suure huviga. Toimunu vastab tõele. Eksitav on pealkiri aga selles osas, et debatti kui sellist tegelikult ei toimunud. Kandidaatide sõnavõtud olid rahumeelsed, vaidlusi ei võetud üles, ei oponeeritud. Õhus oli tunda ettevaatlikkust ja ilmselt ka hirmu võimaliku häältekaotuse ees, mida võib põhjustada vääralt öeldu või vale seisukoht, kasvõi naiste ordineerimise küsimuses. Siiralt kahju on, kui debatti selle sõna õiges tähenduses enne valimisi ei toimugi.
Kui ma enam kui 25 aastat tagasi sidusin oma tööd ja tegemised kirikuga, kuulsin nii mõndagi vanemat kiriku töötegijat ütlemas, et «annab Jumal ameti, annab ka mõistuse». Tõele au andes ei ole ma kirikus tööd tehes kohanud, et Jumal koos ametiga mõistuse annaks. Pigem oleks õige öelda, et Jumal valib neid, kellel tarkus olemas. Küll aga olen nii mõnigi kord hoomanud, et neil haruharvadel juhtudel kui Jumal karistab, võtab ta mõistuse.
Ootan uuelt peapiiskopilt tarkust ja oskust oma kirikut juhtida, tehes seda nii, et valitseks üksmeel ja saaksime eksimatult kuulutada, et kirik on endiselt luterlik ja ühtne nii kodumaal kui väljaspool kaasmaalaste juures maailmas. Et me ka kümne ja enama aasta pärast saaksime olla veendunud, et oleme jätkusuutlikud ning kirikul on kindel koht ja roll Eesti ühiskonnas, kus märgatavaks osaks on senisest ulatuslikum koostöö kiriku, riigi ja kohalike omavalitsuste vahel. Samas ei tohiks teha midagi sellist, mis annaks võimaluse meid süüdistada pürgimises riigikiriku staatusesse.
Ootan uuelt kirikujuhilt julgust ja otsustavust suhtlemisel riigi-juhtide tasandil, et laheneksid enam kui aastakümne jagu päevakorras olevad probleemid. Olulisimad on Niguliste kiriku ja selle juurde kuuluvate varade kompenseerimine (tagastamine omandireformi mõttes ei ole hetkel enam aktuaalne) ja Eesti Vabariigi algusaastatel riigistatud kogudusemaade eest 1934. aastal riigilt EELK-le väljastatud pantkirjade lunastamine. Eesti riigi järjepidevuses ei kahtle keegi, aga kui teemaks on riigi kohustused pantkirjade lunastamisel, siis on järjepidevus justkui kadunud. Võimust võtab kellegi omavoli või pahatahtlikult ateistlik maailmavaade.
Parem ei ole olukord Niguliste kiriku saatusega. Olen kolme peaministri suust kuulnud lubadust, et lahendame, teeme ära. Aga võta näpust, tänaseni ei ole tehtud. Toimetati hoopiski vastupidiselt, kui Brüsselisse lahkunud peaministri valitsuse kultuuriministri initsiatiivil üritati kohtu abiga tõestada, et meil puudub subjektsus. See ei õnnestunud, kohus kinnitas meie õigust Nigulistele ning oleme taas juba pikemat aega ebamäärases ooteseisundis. Peame ka iseendile kriitilise pilguga otsa vaatama, et oleme olnud ülemäära kannatlikud ega ole omapoolseid nõudmisi ja soove järjekindlamalt esitanud.
Kui riigil on tahtest ja otsustuskindlusest Niguliste küsimuses vajaka jäänud, siis uue peapiiskopi tegudes tahaksin näha ja tunda tema tahet ning otsustuskindlust. Karta tuleb otsustamatust ja selle olemasolul demokraatia varju pugemist. Demokraatia liigne järgimine kirikus mõjub nõrgestavalt traditsioonilisele, kirikule omasele hierarhiale, kutsub esile allumatust ning on kasulik ainult kiriku vastalistele. Peapiiskopile on seadusega antud võimutäius, mida ta peab oskama ja julgema targasti kasutada. Tuleb ümber korraldada juhtimisstruktuur, muuta see lihtsamaks ja paindlikumaks. Kaduma peab vastutuse määramatus. Oluliseks, kui mitte otsustavaks saab meeskonna valimine. Siin tuleks minna julgelt uuenduste teed. Me ei peaks seda kartma, sest neid inimesi, kes oleksid valmis võtma vastutuse, meil on.
Eks meil kõigil ole omad ootused ja need ei peagi olema sarnased. Siintoodud mõtted ja seisukohad on kirjutaja isiklikud ning ei pretendeeri esindama otseselt ühegi kandidaadi toetajaskonda. Kandidaate on mitu ja valija peab otsustama, keda ja miks ta eelistab. Olgu meile kõigile, nii neile, kes valivad tulevast kirikujuhti, kui ka tulevasele peapiiskopile, kes valib oma meeskonda, toeks püha Piibli Vana Testamendi Saalomoni Tarkuseraamatu 6. peatükk, mis räägib valitsejate tarkuse taotlemise vajadusest. Olgu meile suunanäitajaks samast tarkuseraamatust salm 20: «Järelikult viib tarkuseihalus Jumala riiki.»

Mati Maanas

 

 

 

 
 

Mati Maanas,
assessor

Meie kõik peame saama avalikuks Kristuse kohtujärje ees. (2Kr 5:10)