Uudsevilja küpsus

05.04.2006 | | Rubriik: Määratlemata

Kui
kuuekümneaastasena inimesed lähenevad pensionieale, siis neist osa puhul saab
rääkida ka küpsusest. Mida võiks see endas sisaldada? Kõigepealt seda, et palju
varem tähtsaks peetu vastu ei ole enam huvi, et väärtuste tähtsusjärjekord on
muutunud, aga muu hulgas ka seda, mida sisaldab endas küps vili – ajas küpsenud
valmisolekut anda oma and inimestele kasutamiseks…

Kui kuuekümneaastasena inimesed lähenevad
pensionieale, siis neist osa puhul saab rääkida ka küpsusest. Mida võiks see
endas sisaldada? Kõigepealt seda, et palju varem tähtsaks peetu vastu ei ole
enam huvi, et väärtuste tähtsusjärjekord on muutunud, aga muu hulgas ka seda,
mida sisaldab endas küps vili – ajas küpsenud valmisolekut anda oma and
inimestele kasutamiseks. Selles küpsuses on valmidust oma kogemusest
jutustamiseks, narratiivi edasiandmiseks, nooremate kaasamiseks sellesse
loosse, mida väärtuslikuks peetakse, mis on end tõestanud ja mis on läbi aja
edasi kandnud nii õppijaid kui ka kirikut.

Kuuskümmend aastat Usuteaduse Instituuti on
paljude inimeste elusid siduv jutustus, üks oma ainulaadsuses rahvusvahelist
huvi pakkuv narratiiv. Selle narratiivi kandjaist enamik ei ole ajas ja ruumis
omavahel kohtunud ega tunne üksteist. Kunagised õppetoolide põhiõppejõud on
praegustele üliõpilastele heal juhul vaid nimepidi teada, nende isiksust enam
ei tunta ega ka hoomata.

Kuid siiski kandub omapärasel viisil edasi
instituudi ajas muutuv traditsioon, mille üks osa küll ununeb, teine aga
säilib, kasvõi suusõnaliselt ja legendide kujul. Nõnda jätkub narratiiv nagu
erinevate värvidega kangas.

Loomulikult sisaldab traditsioon endas
minevikku ja meenutust, kuid vältimatult ka tulevikku ja vahetumist. Pangem
tähele, et tegelikult on traditsioon üks lootusrikkamaid asju maailmas.
Traditsioon tähendab üleandmist ja ilma põlvkondade vahetumiseta ei saa
traditsioonist rääkida, ehkki me nüüdisaja ajakirjandusest iga päev kuuleme
seda ainult mõne aasta jõus olnud kommete kohta.

Inglismaa üks piiskoppe, John Hind ütles
sellel sügisel Rochesteri piiskopkonna konverentsil ettekandes «Kuulutades usku
värskelt» (Proclaiming the Faith Afresh), et see ei ole sama, kui mõne poolt
propageeritud idee «Kuulutades värsket usku» (Proclaiming the Fresh Faith).
Selle lausega juhtis piiskop tähelepanu usu põhimõttelisele samasusele ja
väljendusviisi samaaegsele uuenemisele. Ta võrdles usu kuulutamise põhimõtet
traditsiooni edasikandmise mõistega ja väljendus meeldejääva aforismi vormis:
traditsioon tähendab seda, et omatakse last käsivarrel ja mitte vanaisa kübara
kandmist.

Mõistan, et selles väljenduses peitub
kindel tulevikku suunatud vaade. Arvan, et piiskopi mõtet on võimalik täiendada
ja siia lisada, et kui vanaisa kaabu on siiski seinal alles ja lastelastele
nähtav ning tuttav, siis piisab traditsiooni säilitamiseks vahel sellele
viitamisest. Märk oma keskkonnas toimib ikka.

Usuteaduse Instituut on 60. aastapäeva
künnisel taas läbi käinud mõtiskluse oma loomuse püsiva ja muutuva osa üle. See
on ümmargune sünnipäev aastate reas, mil on jäänud muutumatuks instituudi
ülesanne olla kirikule kõikidel tasanditel aina uueneva kaadri ja ka teadusliku
taseme kindlustajaks. Mõlemad suunad on lahutamatud ja just teadusuuringute
taastõusule ja hariduse klassikalisusele koos kaasajas rakendamise võimalusega
on vajalik keskenduda.

Instituut tahab rõhutada teoloogilise
hariduse klassikaliste ja traditsiooniliste külgede tugevust ja püsivust, mille
järgi peab ka vaimulikke Eesti ühiskonnas ära tuntama. Normaliseerunud olud
vabanenud Eestis on teinud võimalikuks ka ühiskondliku aktiivuse suurenemise ja
osalemise akadeemilises elus, seejuures ülesande viia läbi akadeemilist ja
kultuurilist misjonit. Selleks on meil olemas bakalaureuse- ja magistriõppe
kavad ning koostöölepped, mis kinnitavad nii haridustraditsiooni edasikandmist
kui ka akadeemilist lävimist.

Kümme aastat tagasi tähistati instituudi
juubelit ja instituudi toimetisena välja antud juubelialbumis seisavad
instituudi õppejõudude Evald Saagi ja Herbert Kuurme mälestuste üleskirjutused.
See toimetisteos on veel saadaval ja selle väärtus ajaga kasvab. Need
üleskirjutused trükiti õigel ajal, instituudi nüüdsel ümmargusel sünnipäeval
oleme kutsutud avama kauaaegse Vana Testamendi professori Saagi mälestuskivi.

Vahepeal on Tartu Ülikooli lõpetanud ja
pastoraalseminaris õppiv Kristjan Luhamets kirjutanud instituudi ajalugu
käsitleva lõputöö ja kohe on instituudis lisa oodata Jaana-Maria Unga lõputöö kaitsmiselt
samal teemal, kuid teistsuguses käsitluses.

Uued üliõpilased kui lapsed käsivarrel on
asunud vanaisa kübaraga tutvuma ja tema töö vilja üle järele mõtlema. Siin
askeldavad koos Tartu Ülikooli usuteaduskonna ja Usuteaduse Instituudi
üliõpilased ja nende juhendajad. Instituudi esimese dekaani Evald Saagi, tema
õpilaste ja praeguste üliõpilaste tegevuse läbi on instituut ja ülikool
omavahel läbi aastakümnete ja ka praegu funktsionaalselt seotud.  Nii kõigepealt kasvab ja siis tasapisi küpseb
uus vili.

Randar Tasmuth,

Usuteaduse Instituudi rektori kt

Teie niuded olgu vöötatud ja lambid põlegu! (Lk 12:35)