Esileht » Elu ja Inimesed » Persoon kaasajast »

Uudishimu rahva usu- ja vaimuelu vastu

18.05.2010 | | Rubriik: Persoon kaasajast

Põhjalikult vennastekoguduse ajalugu uurinud dr Voldemar Ilja järgmiseks sooviks on kirjutada böömi vendade traditsioonist, mis on hernhuutluse aluseks.  Tiiu PikkurTeoloogiadoktor Voldemar Ilja (87) on sündinud Misso valla Tsiistre küla Remmeski talu kaheksalapselise pere noorima lapsena. Emakeeleks peab ta võru keelt, ent setudest naabripoistega mängides sai ka setu keel suhu.
Isa varajane surm jättis ema õlgadele kogu suure pere ülalpidamise. «Ega me ju vaesed polnud, kuid Võru gümnaasiumi õppima minek ei tulnud õppemaksu tõttu kõne allagi. Töötasin veel 16aastasena talusulasena.»
Petseri lähedal oli tööstuskeskkool, kus õppemaksu ei olnud. «Läksin sinna keraamikat õppima. Minu lõputööks olid vaas ja vaagen. Kord mu naine ja poeg nägid Tallinna ajaloomuuseumis näitusel minu vaasi, mille üle ma imestasin, et see alles oli,» meenutab õpetaja Ilja.
Kool jäi Saksa okupatsiooni tõttu pooleli. 1943. aastal tuli hoopis mobilisatsioon. «Olin juba kohvriga Petseri jaamas, kui mulle anti nagu kõrgemalt käsk, et ära mine. Ma läksingi tagasi, võtsin ratta ja sõitsin koju. Ja siis ma läksin rohelisse leegioni.»

Roheline leegion
Algas metsavennaaeg. Kodus ei julgenud olla. «Meil olid kenad naabrid, elasin ka nende juures, kuid pidin ennast varjama. Aasta aega metsas, kuni punased tulid. Meil oli punker, kus mitmekesi olime. Jäime kahe liini vahele, kuulid lendasid üle.
See oli suur Jumala ime, et meile peale ei satutud. Juhtus see aga siis, kui otsustasime kohta vahetada. Äkki kõlas «pastoi!». Olimegi venelaste käes. Kinni nad meid ei võtnud, arvasid, et ootasime neid.»
Niinimetatud rohelises leegionis tuli aga olla kümmekond aastat. Kuid 1953. aastal, kui Stalin suri, tehti Võrumaal suur haarang ja Ilja arreteeriti.
«Olen kõik Eesti vanglad läbi käinud. Siis saadeti Arhangelskisse metsatööle. Nimetasime seda Stalini-Beria akadeemiaks. Tegelikult oligi, sest nii haritud seltskonnas ei ole ma kunagi olnud. Seal oli tõesti iga eriala inimesi. Seltskond oli nii aus, et võisid oma rahakoti lihtsalt lauale jätta.» 1954 lasti Ilja vabaks.
«Tõenäoliselt see, et me, viis venda, ei olnud Saksa sõjaväes, kergendas meie olukorda. Häid inimesi oli ka kommunistide hulgas. Kui ma laagrist tagasi tulin, kohtasin tänaval mind arreteerinud julgeolekutegelast, kes küsis, kas olen ta peale väga vihane.»

Otsustav käepigistus
Iljade talus peeti 1933. aastast vennastekoguduse palvusi. Sellest saigi Tsiistre-Kolga palvemaja. «Vennastekoguduse ajalugu hakkasin uurima just tänutäheks sellele liikumisele, mis mind hariduse ja usu juurde tõi.»
Vastseliina koguduse õpetaja Ago Viljari tutvustas Iljat külaskäigul olevale peapiiskop Jaan Kiivitile ja kõrgema katsekomisjoni juhatajale Evald Saagile. Ilja kutsuti teoloogiat õppima. «Peapiiskop ütles lahkudes nägemiseni ja sellega oli edasine otsustatud.»
Rohelise leegioni aastatel oli ta palju õppinud: «Mind huvitasid keeled ja kirjandus, ma ei vaadanud ainult taevatähti ega kuulanud linnulaulu. Õppisin soome keele ära, õppisin ka prantsuse, inglise ja rootsi keelt.»
Ilja ordineeriti Tallinna toomkirikus õpetajaks 5. septembril 1956 ja peapiiskop määras ta teenima Petseri kogudust. Lisaks käis ta jumalasõna kuulutamas ka Pihkva kandi külades, kus tol ajal veel hulgaliselt Võrumaalt väljarännanud eestlasi oli. Ilja oli seal alati oodatud. Kuid kord tundis miilits huvi, mis mees see siin käib.
«Võrumaal oli komme, et kui külainimesed tulid, siis kunagi ei koputatud. Kui keegi koputas, siis oli teada, et on võõras. See komme oli sealgi säilinud.
Ükskord koputati ja miilits astus sisse. Vabandas ja kontrollis dokumente. Mul oli Pihkva voliniku töötõend. Vaatas seda ja andis tagasi. Oli veel perenaisele öelnud, et sel mehel on kõvad dokumendid, ta võib siin vene kirikus ka teenida.»
Pärast kümneaastast teenistust Petseris määrati Ilja 1966. aastal Võnnu kogudust teenima. «Võnnu punased olid päris punased,» meenutab ta aega, kui partorg seisis jõululaupäeval kiriku uksel ja ainult väga julged sisse astusid. Ometi Iljale seal meeldis ja ta oleks kindlasti edasigi teeninud.
1978. aastal määrati ta Nõmme Rahu kogudusse, kus teenis kuni emerituuri jäämiseni aastal 1999. Võib küsida: miks Nõmme? Üks põhjus oli see, et Nõmme kogudus vajas uut õpetajat, kuid Iljale oli Tallinna elama asumine suureks kergenduseks.
Nimelt oli ta 1968. aastal abiellunud soomlanna Elli Marjaga, kes välismaalasena ei tohtinud Eestis ringi liikuda. «Võnnus ei võinud minu abikaasa väljaspool rajooni käia ja naise vanemaid Võndu ei lubatud. Ses osas läks elu Nõmmel lihtsamaks.»

Vennastekoguduse uurija
Vennastekoguduse liikumine keelati nõukogude ajal ära. Nõmmel oli vennastekoguduse tegevus alati aktiivne olnud, oli oma palvemajagi. Sellest sai koguduse abikirik ja palvetunnid käisid edasi. Vennastekogudusest sirgunud Iljale oli see muidugi suureks rõõmuks.
Voldemar Ilja on uurinud eesti rahvast usuliselt ja rahvuslikult äratanud vennastekoguduse liikumist Eestimaal selle sünnist alates. Tema doktoritöö (1995) oli vennastekoguduse kõige vanemast ajaloost Eestis ehk täpsemalt Põhja-Eestis aastatel 1730–43. Nüüdseks on kaante vahele jõudnud kuus raamatut. Viimane neist – «Vennastekoguduse (herrnhutluse) ajalugu Eestimaal (Põhja-Eesti). Palvemajad» on alles trükisoe.
Autoril on tulnud lugematuid päevi arhiivides veeta. «See töö nõuab istumise usinust,» märgib ta. «Teen seda huvist ja uudishimust oma rahva ajaloo vastu ja kitsamalt võttes huvist meie rahva usu- ja vaimuelu vastu vennastekoguduse liikumise taustal.»
Ilja muretseb, et meie haritlased teavad vähe vennastekoguduse liikumisest, mis on mõjutanud meie kultuuri. «Olen ikka rõhutanud, et vennastekoguduse ajaloos kajastub eesti rahva hingelugu.»
Titulaarpraost dr Voldemar Ilja on pälvinud sel aastal EELK elutööpreemia.
Tiiu Pikkur

Voldemar Ilja
Sündinud 13.11.1922
Ordineeritud 5.09.1956
Teeninud Petseris 1956–1966, Võnnus 1966–1978, Nõmmel 1978–1999
Doktoritöö vennastekoguduse ajaloost Helsingi ülikoolis 1995
Vennastekoguduse ajaloo raamatud I–VI 1995, 2000, 2002, 2005, 2006, 2010
EELK Usuteaduse Instituudis eesti kirikuloo dotsent ja professor, dekaan, rektori kt aastatel 1992–1996
Valgetähe III klassi orden 2001
Titulaarpraost 2006
EELK Teeneteristi II järgu orden 2007
EELK elutöö preemia 2010

Tänage Isa, kes teid on teinud kõlblikuks osa saama pühade pärandist valguse riigis. (Kl 1:12)