Uudiseid praostkondadest

Lääne praostkond

Nõva kirikut tasub uudistama minna

Jumalale pühitsetud koda Nõ­val tervitab sisenejat kauni väravaga.

Nõva kogudust teenib 2011. aastast kuldsete kätega vai­mulik Peeter Krall, kelle ho­biks on anda vanadele as­ja­dele uus elu. Näiteks on ta ost­nud vana väärika seinaristi ja teinud sellest kogudusele prot­sessiooniristi. Kevadest pää­seb Nõva kirikuaeda läbi vä­rava, mille pastor valmistas va­nadest raudristidest. Kogu tee­nimisaja on õp Krall te­ge­le­nud kiriku remondiga ja Man­dri-Eesti vanim puidust pü­hakoda on muutunud aas­ta-aas­talt imetlusväärsemaks. Ta ütleb, et on noorpõlves tei­nud metalli- ja puidutööd ning kui pea puhkust vajab, on hea kätel käia lasta. 

Kuus aastat tagasi sai Nõ­­va kirik uue katuse. Vii­mas­­tel aastatel on töö käi­nud kiriku sees. Ühes or­vas on välja puhastatud ki­­riku ehitusaegsed pal­gid. Need pärinevad dend­rok­­ro­noloogiliste uuringute põ­hjal aastast 1749. 

Ka muinsuskaitseameti aas­taraamatus on pühakojast kirjutatud. „Tööd Nõva kirikus teh­ti koguduse algatusel parimaid restaureerimispõ­himõtteid silmas pidades. Selle tulemusena loodi tasakaalustatud interjöör, millel puudub vanade ja uute värvipindade silmatorkav kontrast. Interjöör on terviklik ja eksponeeritud viimistlus rõhutatult ajalooline, millesse vahest ei olegi vaja uute värvilahendustega sekkuda,“ kirjutatakse aastaraamatus.

Õpetaja ütleb, et nipet-nä­pet oleks vaja veel ki­ri­ku juures teha, aga taas­pü­hit­semine on koroona tõttu eda­si lükkunud, sest kindlasti oo­da­takse külla soome sõpru.

Võru praostkond

Mehikoorma kalmistu 250

22. augustil tähistati ajaloo­mä­lestiste hulka kuuluva Mehi­koorma kalmistu 250. aastapäeva. 

Aastapäeva tähistamist or­­ga­niseerinud Aravu kul­­tuu­rimaja juhataja Tea Ten­soni sõnul juh­tis saabuvale sünd­mu­­sele tä­hele­pa­nu Me­­hi­­­koor­ma juurtega õigus­­kants­leri kantselei kom­muni­katsi­ooni­juht Janar Fi­lip­­pov. Kui tee­mat uurima hakati, siis ainu­keseks allikaks osutus 2013. aastal ilmunud Leonid Mih­­hailovi raamat „Peipsi-Pihk­va järve asulad“, milles kir­jas lause, et 1770. aastal ra­jati kalmistu. „See, et kal­mistu on nii vana, oli ül­la­tus kogukonnale,“ ütles piir­konna kultuurijuht.

Aastapäeva palvuse kal­mistul pidas Mehikoorma ko­guduse hooldajaõpetaja Ur­mas Nagel. Ta kõneles, et surnuaed pole üksnes paik, kus lahkunuid mä­les­ta­da, vaid kannab ka meie mä­lu ja ajalugu. Kasutusel olid laululehed ja pärast pal­vehetke jagas kohalik ko­du­loohuviline Urmas Kalla pai­gaga seotud mälestusi. Eriliselt juhtis ta tähelepanu 1919. aastal Riia all lahingus hukkunud Karla Truutsi haua­le. Lahkunu surnukeha too­mist Riiast Mehikoormasse ka­jastati 1919. aastal ka mee­dias.

Seejärel liikusid aasta­päe­valised pastoraati, kus lau­lis Indrek Tammoja, esi­nejanimega Rändaja. Pidulisi oli tervitama tulnud Räpina val­lavanem Enel Liin, kes andis valla tänukirja 27 aastat kalmistuvahina töö­ta­nud Maire Sillakivile. Sünd­muse korraldas Räpina vald koostöös Mehikoorma ko­gudusega.

Põlvamaal Lämmijärve ää­res Mehikoorma alevikus 24 937 ruutmeetril asetsev kal­mistu tunnistati 1997. aas­tal kultuurimälestiseks, ku­na tegu on väärtuslike haua­tä­histe, kalmisturajatiste ning arheoloogilise kihis­tu­­sega matmispaigaga. Li­saks erahaudadele on seal Va­badussõjas ja II maa­il­masõjas hukkunute ühis­haud.