Esileht » Mitmesugust » Järjejutt »

Usutunnistuskirjad: traditsioon, pärand või kiriku hääl tänapäeval?

10.02.2009 | | Rubriik: Järjejutt, Teoloogilist

6.
(Algus EK nr 1, 7.1. 2009.)
Samal ajal peetakse õpetust täielikult inimlikuks loominguks, see on inimlik töö, mis pärineb inimeste usulistest vaadetest ja kajastab seda, mida usk neile nende arusaamises tähendab.
Kui usutunnistust ja õpetust on kord juba hakatud pidama inimmõtte loominguks, siis pole need mitte ainult muudetavad ja igaühe jaoks erinevad, vaid ka defektsed, mittetäielikud ja ebaõiged, mitte kunagi tõesed, sest nende vaatenurk on alati piiratud. Järelikult on tähtis vaid usk, mitte usutunnistus või õpetus. Kuigi see on äsjaöelduga vastuolus, vajavad usk ja usuühtsus teatud objektiivset väljendust, sõnastust, mis seisaks kõrgemal subjektiivsest, isiklikust tundest, selleks et toimida kiriku osaduse ja ühtsuse alusena. Kui usk Kristusesse ja selle sõnastatud tunnistus üksteisest eraldada, on tulemuseks individualism ja pluralism.
On õige, et usk ja usutunnistus on erinevad teineteisest, aga nad on lahutamatud. Kiriku ühtsus ei saa rajaneda tunnetel või privaatsetel veendumustel, ta vajab siduva iseloomuga usutunnistusi. Vastasel korral muutub nii kiriku ühtsus kui õpetus täielikult eraasjaks ja kaotab igasuguse objektiivsuse.
Moodne filosoofiline veendumus, et tõde kui sellist ei ole võimalik sõnastada ega tuvastada, vaid see jääbki ligipääsmatuks ja on midagi sellist, millest võib vaid aimu saada, kuid mida ei saa täielikult tunnetada – see veendumus (kuigi tänapäeva teoloogide seas üldiselt aktsepteeritud) on vastuolus pühakirjaga ja avab ukse piiramatule relativismile. Me võime hakata vaidlema selle üle, mis on taolise arusaama juures õige või vale. On see täiesti vale? Võib-olla mitte. Seda tuleb veel uurida. Kuid igal juhul peegeldab see moodsat individualismi, skeptitsismi ja relativismi.
Usutunnistuskirjad kui kiriku hääl tänapäeval – siduvad ja ühendavad
Usutunnistuskirjad – sõltumata sellest, kes nad kirjutas ja mis asjaoludel nad koostati või millised tingimused ja olukorrad neid mõjutasid – peegeldavad pühakirjas antud ilmutust ja evangeeliumist paistvat valgust. Muidugi teevad nad seda mittetäielikult ja neid võib seetõttu vajadusel korrigeerida või ümber vaadata, kuid siis tuleb seda teha pühakirja kui kõrgeima normi alusel ja mitte inimliku arutlemise tulemusena.
Meie usutunnistuskirjad ei väida, et nad esitavad kogu õpetust, kogu informatsiooni, kõiki usuartikleid, kuid neis sisalduvast piisab, et usklik võiks leida lunastuse Kristuses ja et kirik võiks olla ühtne.
Usutunnistuskirjad ütlevad, et nad on «meie praeguse aja symbolum» (s.t 16. sajandi ususümbol) – nii seisab Konkordiavormelis, kus viidatakse Augsburgi usutunnistusele –, aga ka kiriku «õpetus, usk ja usutunnistus», mis on kirja pandud «selleks, et Jumala palge ees kogu kristlaskonnale, nii praegu elavatele kristlastele kui ka meie järeltulijatele tõendada, et siinkohal antud seletus kõigi esitatud ja äraseletatud vaidlusaluste artiklite kohta, ja mitte miski muu, on meie õpetus, usk ja tunnistus, millega me Jumala armu läbi kartmatu südamega ka Jeesuse Kristuse kohtujärje ette astuda ja selle kohta aru anda tahame, ilma et me salaja või avalikult midagi sellega vastuolus olevat väita või kirjutada tahaksime, vaid soovides selle juurde Jumala armu läbi kindlaks jääda» (Konkordiavormeli kokkuvõte, 40).
Me seome end selle usutunnistusega kui Jumala sõna õige esitusega. Kuid selleks peame usutunnistuskirju lugema ja hoolikalt tundma õppima, neid praktikas rakendama ning kiriku jumalateenistuses ja elus järgima. Seda tehes leiame hindamatu aarde. Me kuuleme neis katoolse kiriku häält tänasel päeval.
(Lõpp.)

Tõlkinud Veiko Vihuri

Kristus ütleb: Tulge minu juurde kõik, kes olete vaevatud ja koormatud, ja mina annan teile hingamise! (Mt 11:28)