Esileht » Mitmesugust » Hingehoid »

Usutunnistuskirjad: traditsioon, pärand või kiriku hääl tänapäeval? 5.

04.02.2009 | | Rubriik: Hingehoid, Teoloogilist

(Algus EK nr 1, 7.1. 2009.)

Me oleme mõistagi teadlikud sellest, et luterlikud usutunnistuskirjad (kaasa arvatud vana kiriku usutunnistused) on tekkinud konkreetsetes ajaloolistes tingimustes, mis on neid kujundanud nii keelelises, filosoofilises, formuleeringute kasutamise jne mõttes. Nad peegeldavad konkreetset tausta.
Kuid usutunnistuskirjad ei tee meid sõltuvaks olukorrast, milles nad formuleeriti, ega mis tahes konkreetsetest olukordadest ja tingimustest. Nad kõnelevad ainult sellest, mida kirik on pühakirjast õppinud. Nad kuulutavad tõde. Võib-olla on nende formuleeringud vanamoelised, kuid see ei kehti sisu kohta. Seega peaksime olema sõnade «traditsioon» ja «pärand» kasutamisel väga ettevaatlikud, kui me kõneleme usutunnistusest.
Lepitatud erinevused?
Kui usutunnistus on muudetud traditsiooniks, tabab järgmine terminoloogiline muudatus suhtumist konfessionaalsetesse erinevustesse. Varem oli usutunnistus lahutava iseloomuga, nõudes selget otsust, millises suunas edasi minna, kuid nüüd on saanud tavaliseks, et usutunnistusi käsitatakse vaid «erinevustena» (diversities – tõlkija), mida tuleb sallida ja millega vastuolus olev õpetus tuleb tagasi lükata. See tähendab, et me vaatame praegu asjadele, mis sundisid meid minevikus otsustama õige ja vale vahel, hoopis teistsuguse pilguga. Me oleme jõudnud uuele seisukohale ega pea erinevusi enam lahutavaks, üksteisest eraldavaks.
Sellest mõttest arenes «lepitatud erinevuste» kontseptsioon. See on üks kiriku ühtsuse saavutamise käsitusi tänapäeva oikumeenilistes ringides, iseäranis on selle oma kontseptsiooniks teinud Luterlik Maailmaliit. Kolmkümmend viis aastat tagasi, 1973. aastal kirjutasid Euroopa luterlikud, reformeeritud ja unioonikirikud alla Leuenbergi konkordia nimelise dokumendi, mis sillutas teed osadusele kirikute vahel, kes senimaani olid eri arvamustel.
Vahepeal on selle kirikuosaduse välja kuulutanud endised luterlikud, reformeeritud, uniooni-, metodisti-, presbüterlikud ja teised kirikud. «Lepitatud erinevuste» kontseptsioon on osutunud kõige mõjukamaks ja edukamaks, olles asendanud varasemad usutunnistused uuega, nimelt Leuenbergi konkordiaga, mis on juba lisatud uuematele lauluraamatutele jne. Erinevusi, mis kunagi lahutasid, ei peeta enam oluliseks, neid ei pea mitte ainult sallima, vaid meile öeldakse, et need rikastavad meid ja on meie ühiseks rikkuseks ning et me võime õppida üksteise traditsioonist ja pärandist.
Mis viimasesse puutub, siis on selles kahtlemata teatud tõetera. Kuid küsimuseks jääb, mida me siis sallime, aktsepteerime, üksteiselt õpime, mida kaotame ja millest ilma jääme. «Lepitatud erinevus» tähendab ju seda, et kirik ei vastusta enam eksitust, valeõpetust, ebapiibellikke seisukohti ja praktikat, mida ta kunagi teise poole juures nägi. Erinevused on muutunud vähemalt talutavaks, kui mitte täiesti irrelevantseks. Usutunnistused pole midagi enamat kui traditsioon, mis võib kõrvuti eksisteerida teiste traditsioonidega. Uksed on pärani moodsale teoloogilisele pluralismile.
See, mida ma püüan kirjeldada, ei ole asjade lõplik seis. Me liigume tegelikult üha kiiremini suunas, kus usutunnistused kaotavad normatiivse iseloomu kiriku ühtsuse, õpetuse ja praktika jaoks. Asi pole selles, et meid sunnitakse oma usutunnistusest lahti ütlema ja seda kehtetuks kuulutama. Neid lihtsalt ei käsitata ega aktsepteerita enam Jumala sõna ning pühakirjapärase õpetuse siduva ja õige esitusena, mida nad oma sõnul on. Need on lihtsalt üks viis tõe väljendamiseks, kuid kindlasti mitte ainus, vaid pigem üks paljude seast. Meie isade pärand – jah, kuid ei midagi enamat.
Meile öeldakse, et meie partnerite seisukohad ei leia enam hukkamõistu, sest nad on aja jooksul muutunud ja meie niisamuti. Omaaegset õpetuslikku hukkamõistmist ei saa rakendada naaberkiriku tänapäevasele õpetusele – otse vastupidi, me oleme jõudnud «ühisele arusaamale evangeeliumist», mis on kirikuosaduseks piisav.
Kas usk ja õpetus on omavahel seotud?
See, kuhu me oleme jõudnud, pole tingitud mitte ainult ajaloolisest ja teoloogilisest arengust. On olemas palju peenem viis, mille abil saab distantseeruda usutunnistusest ja vähendada selle kaalu. See kõlab umbes nii: usk ja õpetus (fides et doctrina) on täiesti erinevat päritolu. Usk tekib minus Püha Vaimu läbi, kui Jumal ennast iganes minule ilmutab ja minu elus ilmsiks saab. Küsimus on just nimelt selles, kui ma hakkan Kristusesse uskuma – õigeksmõistvas usus. Ja praegu veel ei ole siin midagi valesti.
(Järgneb.)

Jobst Schöne

Kristus Jeesus on kõrvaldanud surma ning on evangeeliumi kaudu toonud valge ette elu ja kadumatuse. (2Tm 1:10)