Esileht » Mitmesugust » Järjejutt »

Usutunnistuskirjad: traditsioon, pärand või kiriku hääl tänapäeval? 4.

27.01.2009 | | Rubriik: Järjejutt, Teoloogilist

4.

(Algus EK nr 1, 7.1. 2009.)

Kalvinistlik arusaam usutunnistusest

Kõnelemine usutunnistusest kui pärandist või traditsioonist võib muuhulgas tähendada, et seda peetakse koormaks, mida kirik läbi sajandite kaasa tassib ning mis muudab ta veidraks, paindumatuks ja võimetuks vastama tänapäeva väljakutsetele, selle asemel tõstatades ja vastuseid andes küsimustele, mida mitte keegi enam ei esita. Seetõttu tekib kiusatus väita: jätkem see sinnapaika ja unustagem. Eks piisa ju pühakirjast? Kas pole usu tunnistamine midagi, mida tuleb igas konkreetses situatsioonis alati uuesti teha? Kas pole see midagi palju enamat kui mingite vanade dokumentide külge klammerdumine?

Selline arusaam usutunnistusest on tüüpiline reformeeritud ehk kalvinistlikele kirikutele ja teistele konfessioonidele, mis on välja kasvanud sellest kristluse harust. Selle on omaks võtnud ka liberaalsed teoloogid. 1911. aastal kurtis Adolf von Harnack, oma aja kõige liberaalsem saksa teoloog, et Saksa maakirikute põhikirjade järgi olid usutunnistuskirjad ikka veel kirikute õiguslik alus. Ta lootis, et saabub aeg, mil usutunnistuskirjad täielikult hüljatakse, ning oli selles suhtes kaunis optimistlik.

Sellest ajast peale on paljugi muutunud, kuid soov usutunnistuskirjadest vabaneda on jäänud endiselt püsima. Suure reformeeritud kiriku teoloogi Karl Barthi (1886–1968) mõjul (ja teda võib pidada ehk kõige mõjukamaks 20. sajandi teoloogiks) on saanud üldiseks, et usutunnistused kui minevikus kirja pandud dokumendid vastandatakse usu tunnistamisele uues olukorras või uue väljakutsega silmitsi seismisel. Barth rõhutas reformeeritud arusaama, et igal ajastul tuleb usutunnistus uuesti sõnastada.

Ma osundan: «Usutunnistus on selle arusaama formulatsioon, kuidas me mõistame Jumala ilmutust Jeesuses Kristuses, millest pühakiri tunnistab ja mis on antud kristlikule kirikule konkreetses ajas, mille iseeneslikult ja avalikult sõnastab teatud piirkonna kristlik kogudus ning millel on kogukonna välise kuju ning õpetuse ja elu seisukohalt kindel ajaline iseloom, olles teenäitajaks kuni uue formuleeringuni» (Reformeeritute Maailmaliidule 1925. aastal saadetud hinnangust).

Barthi sõnakasutus ei jäta kahtlust: «ajaline iseloom» ja «kuni uue formuleeringuni» osutab sellele, et tema arvates – erinevalt luterlikust arusaamast – ei ole usutunnistusel siduvat iseloomu. Ja tõsi on see, et reformeeritud ehk kalvinistlikel kirikutel ei ole ühte kindlat usutunnistust, vaid need erinevad kirikuti. Neile on iseloomulik, et üks võib asendada teise, uuemad asendavad vanemaid, tänapäevasemad n-ö vanamoodsaid. Ja nii nagu reformeeritud arusaama kohaselt on kirik ise vaid sündmus (event – tõlkija), nõnda on ka kiriku usutunnistusega – sellel puudub ajalooline järjepidevus.

Selle vaatenurga järgi – ja nimelt et usutunnistusel on ainult «ajaline iseloom» kuni «uue formuleeringuni» – võivad luterlaste sümboliraamatud peatselt osutuda koormaks või pärandiks, millest pole eriti kasu ja mis tuleks uuesti sõnastada, kui mitte lausa asendada. Karl Barth oli selle seisukoha edendamisel edukas. Natside võimuperioodil asus ta juhtima Saksa tunnistuskirikut, kuid samal ajal oli uniooniidee tuline kaitsja ja toetaja ning oponeeris ägedalt luterlusele.

Ta lükkas tagasi luterliku arusaama seaduse ja evangeeliumi eristamisest ja muutis selle vastupidiseks, tehes evangeeliumi seaduseks, mis pidi kehtima mitte ainult inimese isiklikus elus, vaid ka avalikus ja riigivalitsemise sfääris. Barth ei aktsepteerinud ka luterlikku kristoloogiat ning ristimis- ja armulauaõpetust. Ta oli alati seisukohal, et minevikust pärit erinevustelt luterlaste ja reformeeritute vahel tuleb võtta nende lahutav iseloom.

Usutunnistus oli tema jaoks alati ajutine, oma kaasajast tingitud ning konkreetse ajahetke väljakutsetele ja olukorrale reageeriv. Ta kõneles luterlusest kui lihtsalt ühest «teoloogilisest koolkonnast» või voolust laias ja muutuvas teoloogilises traditsioonis, mis kunagi ei kohusta ega seo kirikut. Saksa peavoolu protestantism nõustus sellega innukalt. See on suuresti Barthi teene, et tänapäeva Saksamaal domineerib uniooniidee ja termin «usutunnistus» on asendatud mõistega «traditsioon».

Traditsioon versus usutunnistus

Tänapäeval kõnelevad teoloogid kaunis sageli luterlikust, õigeusu, roomakatoliku, reformeeritud ja anglikaani «traditsioonist» ning mitte usutunnistusest. Kui usutunnistus on tühipaljas traditsioon, teatud laadi folkloor, võib minevikust pärit erinevustest ja erimeelsustest hõlpsasti vabaneda. Ennekõike tähendab usutunnistuse käsitamine traditsioonina usutunnistuslike avalduste (nagu Konkordia raamat) ja neile vastava liturgilise praktika ning kirikuelu pidamist inimlikuks loominguks, mis on tingitud ajalooliselt ja sotsioloogiliselt ning on seega muudetav.

(Järgneb.)

Jobst Schöne

Meie kõik peame saama avalikuks Kristuse kohtujärje ees. (2Kr 5:10)