Esileht » Mitmesugust » Järjejutt »

Usutunnistuskirjad: traditsioon, pärand või kiriku hääl tänapäeval? 2.

14.01.2009 | | Rubriik: Järjejutt, Teoloogilist

2.
(Algus EK nr 1, 7.1. 2009.)
Niisiis ei anna luteri kirikule identiteeti ega tee teda luterlikuks mitte Lutheri isik, vaid õpetus, mille me oleme temalt pärinud ning mis on piibellik ja apostlik. Kirik on rajatud sellele.
Kui keegi nimetab end luterlaseks, tuleb tema käest alati küsida: mis teeb sinust luterlase? Kas see on isik, kellega sa tunned end seotud olevat või kes on sulle lähedane, või on see piibellik ja apostlik õpetus, mida see isik on sulle edasi andnud? Luterlik saab õigusega olla vaid viimast.
Aga isegi kui sinu kirikut nimetatakse harjumuspäraselt luterlikuks, ei ole see mingi alatiseks pandud nimi ning sellel pole «kadumatut karakterit».
Saksamaad külastavad inimesed saavad sageli ebameeldiva üllatuse osaliseks. Nad eeldavad, et see maa on täiesti luterlik. Sakslased pidid ju loomuldasa luterlased olema, vähemalt enamik neist. Kas pole enesestmõistetav, et kui kusagil on luterlasi, siis just reformatsiooni sünnimaal? Kuid reaalsus on teistsugune. Saksamaa elanike seas on roomakatoliiklasi 32%, protestante 31% (enamasti erinevate liberaalsete kirikute liikmed) ja 31% ei ole kirikuga üldse seotud. Ainult 2% kuulub väiksematesse kristlikesse konfessioonidesse (ortodoksid, luterlased, baptistid, metodistid), 4% on moslemeid.
Peavoolu protestantismi Saksamaal ei iseloomusta niivõrd Lutheri pärand kui pluralism ning peaaegu piiramatu arvamuste, seisukohtade ja veendumuste erinevus. Protestantlike maakirikute katusorganisatsiooni EKD (Evangeli­sche Kirche in Deutschland) ametlikud dokumendid räägivad «vabaduse kirikust» ja «individuaalsuse kirikust» ning teoloogilisest ja õpetuslikust avarusest.
Tänapäevane olukord ja avatus peaaegu mis tahes arvamusele on kaugel sellest, mis kunagi andis identiteedi luteri kirikule. Saksamaa luterlike maakirikute föderatsiooni ehk Saksamaa Ühendatud Evangeelse Luterliku Kiriku (VELKD) juhtivpiiskop dr Hans Christian Knuth tegi möödunud aasta oktoobris St Louisis selge avalduse, öeldes: «Me võime rääkida teoloogiast, kuid te peate teadma, et on kaks asja, mille üle me ei arutle ja mis ei kuulu muutmisele – need on ajaloolis-kriitilise meetodi kasutamine Piibli seletamisel ja naiste ordineerimine.»
Usutunnistuskirjad ja pühakiri
Luterlaseks olemine ei johtu ühe suure mehe imetlemisest, austamisest ja lugupidamisest tema vastu, kuigi ta andis 16. sajandil kiriku uuenemiseks tohutu impulsi. Samuti ei tulene see Lutheri teoloogilistest mõttekäikudest, mida moodne mõtlemine on endale sobivalt välja valinud ja kohandanud.
Saksamaa protestantlike kirikute teoloogilistele avaldustele on üsna tüüpiline, et tsiteeritakse peaaegu ainult Lu­theri kogutud teoste Weimari väljaannet (muidugi juhul, kui Lutherile üldse viidatakse), kuid väga harva osundatakse luteri kiriku usutunnistuskirju, Konkordia raamatut. Kuid luteri kirik ei ole ega ole kunagi olnud Lutheri kirik, nii et teoloogilisi küsimusi ei peaks lahendama Weimarana kui kõrgeima autoriteedi abil.
Luteri kiriku konfessionaalne alus ei ole Lutheri kogutud teosed, vaid Konkordia raamat. See ei tähenda Lutheri teoloogia tähtsuse pisendamist, kuid teisalt peab olema selge, et kirik ei asu üksikisiku teoloogilisel positsioonil (mis pealegi aja jooksul muutus), vaid rajaneb üksnes usutunnistuskirjadel ehk sümboliraamatutel, millega luterlikud kirikud kunagi ühinesid ja mida pastorid tõotavad oma ametivandes järgida.
Lubage mul teha mõned olulised tähelepanekud.
Usutunnistuskirjad väljendavad pühakirja õpetust ja on samas kui uks ja võti pühakirja õige mõistmise juurde. Pühakiri ja usutunnistuskirjad on omavahel seotud. Ma toon paar näidet.
1. Seaduse ja evangeeliumi eristamise idee (mida Lu­ther pidas pühakirja mõistmise seisukohalt oluliseks, lausa hädavajalikuks) on võetud pühakirjast ja võimaldab samal ajal pühakirja õigesti seletada; ilma selleta ei ole võimalik Piibli sõnumit õigesti mõista.
2. Me tunneme Kristust tänu pühakirjale ja tunnistame Teda kui ainsat Päästjat, kes on «tee, tõde ja elu»; ükski ei saa minna Isa juurde muidu kui Tema kaudu (Jh 14:6). See teadmine ja usutunnistus annab meile Vana Testamendi suhtes uue, erineva teadmise ja ilmutab meile pühakirja tegelikku raskuskeset.
3. Me teame pühakirjast, et leiame lunastuse vaid Kristuses; õigeksmõistmine üksnes armust usu läbi ja Kristuse pärast on kogu Piibli õpetuse ja usutunnistuskirjade tuum. Kuidas võib pühakirja lugeda ja mõista, kui me ei teaks seda õpetust ja usutõde?
Usutunnistuskirjad sõnastavad ja väljendavad seda, mida kristlased pühakirja alusel usuvad. Nad on kiriku õpetuse norm ja kriteerium – mõistagi sekundaarne norm, sest nagu me teame, on ainult pühakiri kõrgeim norm. Me räägime kahesugusest normist: norma normans (pühakiri) ja norma normata (usutunnistuskirjad), kuid neid mõlemat tuleb valeõpetuste eest hoida ja kaitsta. Usutunnistus ei ole võimalik ilma valeõpetuse tagasilükkamiseta.

Jobst Schöne

Teie niuded olgu vöötatud ja lambid põlegu! (Lk 12:35)