Esileht » Elu ja Inimesed » Ühiskond »

Usuteaduskonna üliõpilane riigivõimuga kimbatuses

12.12.2007 | | Rubriik: Ühiskond

Avalikkus on sidunud TÜ usuteaduskonna üliõpilase Risto Teinoneni nime haakristiga. Et moonutatud ühekülgset pilti selgitada, on sündinud alljärgnev lugu. Kunagi Eesti vabadusest unistades sõjaväelase tee valinud estofiilist on saanud Eesti vabariigi kodanik, jurist ja filoloog, kes nüüd õpib usuteadust.

Igavene üliõpilane: Euroopas on eesmärk muuta elukestev õpe elulaadiks. Teinonen on õppinud Soome Riigikaitse Instituudis, Lundi ülikoolis, Stokholmi ülikoolis, Helsingi ülikoolis, Malaga ülikoolis, Salamanca ülikoolis, Tartu ülikoolis, Läti ülikoolis ja jälle Tartu ülikoolis.  Kõik pole olnud kraadiga lõppevad stuudiumid. Foto: Aldo LuudRisto Mikael Teinonen (47) on sündinud Helsingis vaimulikus peres kolmanda lapsena. Isa Seppo A. Teinonen (1924–1995) oli kaheksakümnendatel Helsingi ülikooli usuteaduskonna dekaan, on isegi 1971. a kord jutlustanud Tallinnas Kaarli kirikus.
Ema Riittagi (79) oli teoloog, koguduse lektor, usuõpetaja koolis. «Ema on palju kaasaegsema mõtlemisega inimene kui mina. On osanud rohkem mõista maailma muutumist,» ütleb Risto. Ka emapoolne vanaisa oli kirikuõpetaja Juankoskis, niisiis läbi ja lõhki vaimulik pere. Vanema venna naine töötab Soomes kirikuõpetajana, õde ja õemees teevad Rootsis sama tööd. Isegi tädimees oli sõjaväes välipraostiks.
Luterlik kodu õpetas katoliku traditsiooni austama
«Meie peres olid normiks ühised lauasistumised, söögipalved ladina keeles käisid sinna juurde. Kui oli isa lemmiktoit, loeti kuni viis palvet, kui toit ei olnud meelepärane, piirduti ühega,» ei ole Risto meenutustes lõpuni ülitõsine.
Pensionile jäädes asusid vanemad Hispaaniasse, vahetasid konfessiooni – neist said katoliiklased. Nende meelest jooksevad Põhjamaade luteri kirikud ühiskonna muutustega liiga kergelt kaasa, nii jääbki koguduse liikmeile mulje, et kirik ei esinda midagi püsivat.
Risto: «Katoliku kirik tõmbas seetõttu ka mind. Õnneks on Eesti ja Läti luteri kirikud traditsioonipõhisemad. Käin mõlemas – Tartu katoliku kirikus missal ja Jaani kirikus jumalateenistusel.»
2004 läks Risto TÜ õigusteaduskonna vahetusüliõpilasena Riiga ja käis Riia Püha Jakobi koguduse leerikoolis. Teist korda elus, kusjuures õpetus toimus läti keeles.
Hõimuaade kasvatas estofiili
Risto elab Eestis kuusteist aastat, on Eesti kodanik ja peab end eestlaseks. Põhjuseks suguvõsa taust – kahe ilmasõja vahel olid ta sugulased tegevad nn hõimuliikumises, vanaonu osales Vabadussõjas ja on kirjutanud raamatu «Soomlased Eesti Vabadussõjas». Ta oli ühtlasi Akadeemilise Karjala Seltsi pikaajaline esimees. Ema Riitta Teinonen oli koolinoorte Karjala-seltsi asutajaliige. Mõlemad organisatsioonid keelustati nõukogude võimu käsul pärast sõda.
13aastaselt sai Risto vanematelt kingiks eesti keele õpiku soovitusega: õpi selgeks!
«Eks ma harrastasin seda. Mõned sõnad nagu «kodujänes» või «nahkhiir» tundusid väga tabavad. Praktiseerimisvõimalused seitsmekümnendatel puudusid. Esimene eestlane, kellega püüdsin eesti keeles rääkida, oli Jaan Kiivit seenior, kes oli vanematel külas.»
Risto uskus, et Eesti ei iseseisvu ilma uue vabadussõjata ja et selleks on talle vaja sõjaväelist väljaõpet, nii valis ta esimese elukutse Eestile pühendudes. «Kui see tundub kellelegi kummaline, siis minu meelest me olemegi üks rahvas, kel on kaks keelt,» ütleb ta tõsimeeli.
Eestis hakkas ta pidevalt käima 1979. aastast peale. «Tõin üle keelatud raamatuid – ajalooteemalisi, Välis-Eesti väljaandeid, kuni 1985 sain viisakeelu.
Ainult kakskümmend aastat on möödas! Nüüd on need raamatud lubatud, ehkki ikka on võimul mitmed samad inimesed.»
Viisakeelu aega kasutas ta juba süstemaatiliseks eesti keele õppimiseks Lundi ülikoolis.
Kodakondsuse vajadus kerkis päevakorda, kui aastast pikemat elamisluba ei saanud. Iga-aastasest paberijandist tüdinenud Teinonen taotles kodakondust, mis talle ka anti – eriliste teenete eest. Risto: «Erilistes teenetes ma ise väga veendunud polnud, kuid kodakondsuse saamisel oli see sujuvaim tee, ja mul polnud kahtlust, et olen Eestile lojaalne kodanik. Seda enda arvates olengi olnud.»

Intervjuu

Miks tahtsid õppida usuteadust, kas kujutled oma tulevikku näiteks sõjaväekaplanina?
Valisin usuteaduskonna, et paremini mõista oma vanemaid, et teadmisi täiendada. Ajalugu, kristluse ajalugu ja kristlike traditsioonide kujunemine huvitab mind. Loengutel käijana olen olnud, tõsi küll, kehv. Arvan, et ka kristlasena ei ole ma nii hea, et võiksin kujutleda end vaimulikus töös. Tänu vanematele tean hästi, kui vastutusrikas see töö on.
Kuidas on juhtunud, et Sind praegu seostatakse avalikkuse ees hoopis natsio-naalsotsialismiga?
2006 asutasid kolm usuteaduse tudengit ajaloohuviliste seltsi MTÜ Uus Euroopa. Vahur Peepmaa, Ülo Matjus ja mina. Üks luterlane, üks õigeusklik ja üks katoliiklane. Huvi oli just sõjaeelse ja -aegse perioodi vastu Euroopas. Oleme kaks aastat korraldanud kinniseid eraüritusi, kus on viibinud ehk 70 inimest. Usun, et neid inimesi ühendab ennekõike huvi teema vastu ja enamik ei defineeri end natsionaalsotsialistina.
Aga Sina ise?
Oleks õigem öelda, et tean sellest teemast siiski liiga vähe, ja huvist rohkem teada saada MTÜ sai ju loodud.
Kas Sa ikka saad aru, et natsionaalsotsialismiga oma nime kaudnegi sidumine seostub avalikus arvamuses hukkamõistetavaga?
Mõistan, et tegemist on tundliku teemaga, ja mitte ainult Eestis. Seepärast meie üritused ongi olnud kinnised, ei ole tahetud selle teemaga avalikkust provotseerida.
Kui aga mulle esitati kahtlustus, nagu looksin Eesti iseseisvuse ja suveräänsuse vastast organisatsiooni ja sellele poolsõjaväelist tiiba, ei jää mul muud kui ennast kaitsta, teavitades avalikkust sellest, mis tegelikult on toimunud. On uskumatu, et meie ühiskonnas on võimalik saada teadlikult alusetu kahtlustusega seotuks.
Kas Sa oled tahtnud luua sellist organisatsiooni Eestisse?
Mingit organisatsiooni ei ole olnud loomisel, liiatigi Eesti-vastast. Ajaloo vastu huvi tundmine ei tähenda ega ole ka tähendanud vähimatki soovi praegust ühiskonnakorraldust muuta. Kõige kogetu alusel võiksin aga küll nüüd öelda, et palju tuleks muuta õiguskaitsesüsteemis.
Mis üldse puutub soovi restaureerida möödunud sajandi aateid, siis ainult väga rumal inimene püüaks ajalugu, olgu ilus või vigades, korrata.
Kuidas sobib natsionaalsotsialistlik huvi kokku Sinu kui kristlasega?
Nii palju kui mina selle kohta olen lugenud, ei olnud see riik rohkem kristlusega vastuolus kui teised tolleaegsed või ka tänapäevased ühiskonnad. Usun, et ka mina ei ole.
Tollase Saksamaa ametlik seisukoht pooldas nn positiivset kristlust. Osa partei juhtfiguuridest tahtsid asendada kristlust germaani usundiga, kuid juhtkonnas oli nii usklikke luterlasi kui katoliiklasi.
Ajalookirjutus pole kunagi täiesti objektiivne, seda teatakse Eestis ju väga hästi. Milline oli seitsmekümne aasta eest Euroopa tegelikkus, ei saa me ilmselt kunagi teada. Ma ei usu, et maailm oli ka siis must-valge: ühel poolel absoluutne kurjus ja teisel poolel ainult inglid. Millest näiteks räägib USA ja Suurbritannia sooritatud Saksa linnade maatasa pommitamine ajal, mil sõja tulemus oli juba teada?
Paljud allikad räägivad ka selle poolt, et Saksamaa ei tahtnud ega alustanud sõda, et ta polnud sõjaks valmis. Holokausti ohvrite tegelikus arvus kahtlemine on mitmes Euroopa riigis karistatav. See kõik tekitab igas kriitiliselt suhtujas kahtlusi.

4 Kommentaari artiklile “Usuteaduskonna üliõpilane riigivõimuga kimbatuses”

  1. Toomet ütleb:

    Vist oleks õigem kasutada pealkirjas “…riigivõimuga kimpus”, mitte “…kimbatuses”.
    Kuigi, nojah, riik võib tõesti nii järjekindlalt korrutada, et oled nats, oled nats, et tekitabki lõpuks kimbatuse… et äkki oledki :)

  2. natsitrall ütleb:

    Kui keegi näeb välja nagu uusnats (kiilaspea) ja ajab juttu ka nagu uusnats, siis on üsna põhjendatud, et tehakse järeldus – oledki nats. Ja mis loll jutt, et natsiriigis… jah ka N-liidus oldi armunud ja peeti pidusid ja kirikud olid ka avatud, aga paradiis see polnud nii nagu natsirežiimgi, mis oma absurdse välispoliitikaga tõi kaose nii eestlastele kui teistele euroopa rahvastele, sakslastele enestele samuti.

  3. vana naine ütleb:

    Pole mõtet kahelda: loomulikult Risto on nats. Ja see on tore. Kui poleks temasuguseid, oleksid juba ammu seadustatud näiteks homoabielud ja meie lapsed ei julgeks enam ninagi koduväravast välja pista. Valged inimesed peavad iseenda eest võitlema. Kuidas kirik kui organisatsioon selle juudiküsimuse enda jaoks ära seedib, sellest oleks aga huvitav kuulda, sest juba usuisa Martinil oli nende olendite kohta niipalju ütlemist, et ega Adolf pidanud enam midagi omalt poolt lisama.

  4. Seda enam ütleb:

    Kui inimene tahab võidelda euroopa kultuuri ja aadete eest, seda enam tuleks distantseeruda ajaloo prügikasti kuuluvatest totalitaarsetest ideoloogiatest. Euroopa ja ameerika uusnatsid on peamiselt white trash, töötud, harimatud valged, kes on tegelikult üle võtnud samal tasemel olevate neegrite ellusuhtumise ümberpööratud kujul. Ka hitlerliku Saksamaa juhid polnud vaimuhiiglased ei oma hariduselt ega tulevikunägemuselt – see mis praegu valget Euroopat ohustab ongi tegelikult just nende pärand, mis avas tee moslemite euroopa-ekspansioonile ja Iisraeli karistamatule palestiinapoliitikale.

Meie kõik peame saama avalikuks Kristuse kohtujärje ees. (2Kr 5:10)