Esileht » Uudis » Esileht »

Usuteaduse instituut ja aastakümneid läbiv mõttetöö

04.05.2016 | | Rubriik: Esileht

Kümnendid kuluvad nii, et ei märka. Küsin vahel endalt, kui palju on mäletajaid ja mida mäletatakse. Instituudi sünd on olnud mitmeetapiline protsess, ent 3. mai 1946 on üks olulisimaid teetähiseid õppeasutuse tegutsema hakkamise teel. Konsistooriumi otsusega pidi sõja ajal Tartus usuteaduse instituudina rajatud kiriklik õppeasutus hakkama tööle Tallinnas, vahepeal kandis õppeasutus ka Usuteaduse Kõrgema Katsekomisjoni nime.
Poole aasta pärast on meil võimalik lugeda sellest ajaloost pikemalt, sest reformatsioonikongressil 25. oktoobril soovime anda lugejate kätte järjekordse instituudi toimetiste numbri.
Pikkadel nõukogude surveaegadel võimaldas instituut säilitada vaimset iseseisvust avaramalt, kui see oli võimalik ühiskonnas laiemalt. Määravaks sai tõsiasi, et oli olemas nende õppejõudude ja üliõpilaste kriitilist massi ületav hulk, kes õpetasid, kirjandust välja andsid, õppisid, vaidlesid ja kirikule kaadrit kujundasid. Isemõtlemise võlu on inimese loomulik igatsus ja instituut oli selle võime taimelava ning tagaja.
Ühiskondlik keskkond on nüüdseks muutunud, aga vajadus vaimse kvaliteedi jätkuva arendamise ning vaimuliku süvenemise järele on igal ajal sama tähtis. Näeme, kuidas silmade ja kõrvade kaudu peale valguv meelelahutuste tulv ning välismõjude surve ähvardavad tuimestada uute põlvkondade meeleerksust. Kommertslikkus koos harimatusega moodustab petliku kombinatsiooni, mis väljendub noore põlvkonna keskendumisvõime languses, pealiskaudsuse levimises, süvalugemuse kahanemises ning aatelisuse murenemises.
Mõttesõltuvuse alla sattumine on ohtlik. Ei ole vahet, kas nüüdne läbimõeldud surve avalikule diskursusele tuleb idast või läänest, sest ülevõimu taotletakse mõlemalt poolt. Üksnes võimalikult sügav ja läbi kaaluv haridus tugevdab vastupanuvõimet deformeerivate jõudude survele ning toidab kodaniku kriitikameelt selleks, et säilida väärikana ja iseendana.
Teised riigid ei muretse meie rahva eest ega tee ära meie tööd, milleks on eestikeelne teoloogiline õpe, refleksioon ja akadeemiline kirjutamine. Emakeelset õpet ja teadustööd saab ka teoloogias vaadelda tootliku jõuna, mis avaldub isiku kujunemises ning rakendub loomes ja kuulutuses.
Praegu oleme jälle piire ületavas tuultepöörises. Instituut ei saa mõjutada suuri poliitilisi protsesse, aga meie hool rahva saatuse eest saab rakenduda rahva elujõu, tahte ning mõttepuhtuse toetajana. Kõrgkool on vaimse tule põlemas hoidmise koht. See toimib siis, kui on rohkesti sarnaste väärtuste alusel ning ühtse eesmärgi nimel töötavaid inimesi – süda seltsiks südamele. Protsesside loogika tõsiasi on see, et head üksiktegevused toovad küll kasu, aga tulemuslikkus on suurem siis, kui ettevõtmised on tervikprotsessi osadena mõne kandva idee teenistuses.
Kahe aasta jooksul on meie tähelepanu keskpunktis kolmeosaline projekt, mis käsitleb reformatsiooni mõtet, järelmeid ja praeguseid võimalusi. Deformatsiooni vastu aitab reformatsioon. Neljast temaatilisest koolitusest kolm on veel ees.
Teiseks kutsub sügisene kongress meid üheskoos oma identiteedi üle järele mõtlema ja edasiviivaid ideid sünnitama. Kolmandaks aga ilmub 2017. aastal trükist instituudi õppekirjanduse number 14, mis edastab Luterliku Maailmaliidu materjale ning kõnetab lugejaid alanud koolitustel käsitletavatel teemadel.
Samaaegselt käib töö ka instituudi toimetiste kogumiku uue, 23. numbri valmimise heaks. Kogumik kõneleb UI ajaloost, sisaldab akadeemilisi artikleid ning jäädvustab isiklikke mälestusi. Nüüd aga kutsume teid kevadises meeleolus töötava instituudi avatud uste päevale laupäeval, 14. mail. Seal esitleme õppekirjanduse seeria 13. numbrit «Aitav kohtumine I: Hingehoiu alused ja teoloogia».
Randar Tasmuth

Teie niuded olgu vöötatud ja lambid põlegu! (Lk 12:35)