Esileht » Elu ja Inimesed » Kirikuelu »

Usuteaduse Instituut 60

05.05.2006 | | Rubriik: Kirikuelu

Muljeid õpinguaastatest

Juta Siirak, emeriitõpetaja, õppinud instituudis aastatel 1948–1949 ja (pärast Venemaale küüditamise perioodi) 1974–1988:

Astusin Usuteaduse Instituuti, tollase nimega  Usuteaduslikku Katsekomisjoni kohe peale keskkooli lõpetamist 1948. a sügisel. Kuna nii õppijad kui ka õpetajad olid samal ajal tegevad muus (kiriku) töös, oli tegemist tõeliselt mittestatsionaarse õppeasutusega – vähesed loengud toimusid siis, kui üks või teine õppejõud oli parajasti vaba, eksamid siis, kui õnnestus leida raamatukogust mõni õpik.

Minu sisseastumiseksamiks oli usundipsühholoogia. Kursuste süsteemi polnud. Sellel sügisel hakkas prof Evald Saag õpetama heebrea keelt. Minu teada oli see N. Liidu ajal esmakordselt. Kuna olin ainuke mittetöötav tudeng, leidis prof Saag, et võiksin samal ajal abistada neid, kellel polnud võimalik ühest või teisest tunnist osa võtta.

Samal ajal mõtles ta minu majanduslikule toimetulekule: mulle määrati stipendium, millest esimese maksis  25. märtsi 1949.a hommikul välja (dekaan?) Jaan Kiivit sen. Et «ehk läheb vaja».

Järgmine jutuajamine UI dekaaniga, kelleks oli prof Ago Viljari, oli 1974. a sügisel. Mind võeti vastu vabakuulajaks. Kui tegin mõne eksami, anti selle kohta paberitükil allkiri. Kuna õppurite arv oli «voliniku» poolt limiteeritud, kasutati sellist pooleldi põrandaalust õppimisvõimalust.

Loengutest osavõtjaid oli üksikuid, välja arvatud (homileetika) seminarid ja võimaluse korral prof Saagi ja prof Eduard Salumaa loengud. Kuna kirikuõpetajatest oli suur puudus, ordineeriti tudengid, kes selleks vähegi sobisid, juba mõniteist eksamit sooritatud, aseõpetajaks, kellel olid kõik koguduseõpetaja õigused. Kuni meid oli vähe, hoidsime kokku ja tänu Margit Nirgi õhutusele õnnestus minulgi UI lõpetada enne, kui 1980.–1990. aastatel tõsteti üles küsimus naiste sobimatusest kirikuõpetajaks.

Anne-Mai Salumäe (neiuna Lillepea), EELK kauaaegne organist-koorijuht, praegu Tallinna Piiskopliku Toomkoguduse kantseleiametnik ja diakooniatöö koordinaator, õppis Usuteaduse Instituudi kirikumuusika osakonnas aastail 1964–1966:

Muusikaosakonna tundides ei käinud ma regulaarselt ega pikalt, kuna õppisin G. Otsa Muusikakooli koorijuhtimise osakonnas ja sealt läksin edasi õppima konservatooriumisse samale erialale. UIs sain tulevase kirikumuusiku jaoks vajalikku lisaharidust: oreliõpetust ja harmooniat. Orelitunnid auväärse prof Hugo Lepnurmega olid minu kodukirikus Tallinna Jaani kirikus ja harmooniatunnid vanas konsistooriumis heatahtliku ja muheda Johannes Kappeli juhendamisel. Peagi pani ta mind Toomkoguduse koori ette mõnel kontserdil juhatama ja vahel ka Usuteaduse Instituudi õppekooriga  praktiseerima.

1965. aasta varakevadel küsis prof Hugo Lepnurm, olles näinud minu juhatamist UI õppekoori ees, et kas ma ei tahaks minna koorijuhiks Kuusalu kogudusse. Nii saigi pakkumine vastu võetud. Seal oli naiskoor. Asutasin sinna ka segakoori.

UIs saadud oskused osutusid peagi asendamatult tähtsaiks, sest 1966. a juulis abiellusin Kuusalu kirikuõpetaja poja, Kuressaare koguduse õpetaja Ivar-Jaak Salumäega ja siirdusin tööle Saaremaale Kuressaare Laurentiuse koguduse organist-koorijuhiks (esialgul aseorganisti õigustes). Organisti õigused anti mulle prof Hugo Lepnurme ettepanekul 1984. a.

Nii töötasin organist-koorijuhina Saaremaal ja Viljandis ning koorijuhina Toomkoguduses kuni 2001. aastani. Olen väga tänulik, et ka kirikule rasketel aegadel sain teha kirikutööd muusika ja lauljate kaudu ning olen võinud rõõmuga kasutada UIs saadud õpetust ja seal alanud isiklikke kontakte paljude nimekate kirikumuusikutega.

Eriliselt meenutan UI ühiseid jõulupuusid, kuhu ka kirikumuusikud olid oodatud ja kus oli palju laulu ning muusikategemise rõõmu ja kuhu vahel ka oma lapsed saime kaasa võtta. See ühendas meid suureks ühiseks perekonnaks ja soojad sidemed näiteks Hella Tedderi ja Emilie Karjusega jäid püsima kuni nende elu lõpuni.

Meie kõik peame saama avalikuks Kristuse kohtujärje ees. (2Kr 5:10)