Esileht » Elu ja Inimesed » Kirikuelu »

Usuteaduse Instituut 60

28.04.2006 | | Rubriik: Kirikuelu

Õpinguaastaid meenutavad

Illar Hallaste, reservvaimulik, õppis instituudis aastail 1979–1982:

Reaalselt alustasin õpinguid 1979. a lõpus ja õppisin 1982. aastani. Ametlikult immatrikuleeriti mind aga üliõpilaseks siis, kui mul olid kõik eksamid ja diplomitöö tehtud.

TÜ õigusteaduskonnast visati mind välja 1979. a novembris nõukogude üliõpilasele ebaväärika käitumise pärast. Usuasjade volinik teatas siis peapiiskopile, et mind ei tohi Usuteaduse Instituuti vastu võtta, kuna ma ei saa kunagi luba töötada Nõukogude Liidus vaimulikuna.

Selleks, et saaksin õppida ja mingisugusegi palga pere ülalpidamiseks, pani mitu kirikuõpetajat raha kokku. Ma olin kirikumees Suur-Jaanis, kus õpetajaks oli Andres Põder. Eesmärgiks ei olnud  kirikumehena töötada, vaid lõpetada UI nii kiiresti kui võimalik. See sai kõik võimalikuks tänu sellele, et dekaan Ago Viljari andis nõusoleku, et ma võin sooritada eksameid ja külastada loenguid ka siis, kui ma ei ole ametlikult immatrikuleeritud.

Pärast seda, kui mul olid kõik eksamid sooritatud, tehtud kirjalikud tööd ja diplomitöö ning dekaan Viljari kinnitas mu hinnetelehe, läksin peapiiskop Edgar Hargi juurde taotlusega lõpetada eksternina. Hark läks siis usuasjade voliniku juurde ja teatas, et võtab mind õppima ja kui minu kohta on mingeid süüdistusi, siis võib ajada asju kohtu korras.

Minu õpingukaaslasteks olid Einar Soone, kes oli mu koguduse õpetaja Lüganusel, Andres Põder, Kalle Lindi.

Mind ordineeriti vaimulikuks 1982. a juunis ning määrati Laiuse ja Palamuse koguduse peale. Aasta pärast määrati Tormasse, olin seal viis aastat, 1988 läksin Kadrinasse, sealgi olin viis aastat. 

Genadi Noa, Kuressaare gümnaasiumi õpetaja, õppinud instituudis aastal 1969:

Sellest ajast meenuvad Harri Haameri antud õppetunnid, kus ta rõhutas praktilise kristluse ja igapäevase palvetamise tähtsust. Ta rääkis südamest südamesse, sest elas seda, mida rääkis. Meenub vestlus dekaan Elmar Salumaaga. Ta küsis, kas ma hüppaksin vette mulle tundmatus kohas, ja selgitas seejärel, et nõukogude-aegse keskkooli lõpetanule on usuteadus tundmatu koht elumere kohal.

Meenub ka tutvumine praeguse peapiiskopi Andres Põderiga ja tema sügavasisulised luuletused, mis ta mulle pärast esimest sessiooni saatis. Meenub tema optimism ja valmidus seista vastu tollal hoopis teise suunitlusega riigivõimule.

Neil aastatel soovitas peapiiskop Jaan Kiivit seenior UIs poliitilistel teemadel mitte rääkida, sest julgeoleku valvas silm ja kõrv jälgis UId eriliselt. Ometi oli üliõpilastel võimalik usulistel teemadel oma arvamusi kujundada ja väljendada ning UI-sisesel dispuudil õppida oma arvamusi põhjendama.

Praeguses töös filosoofiaõpetajana on võimalik kasutada neid mõisteid ja suunitlusi, mida keskkool ei pakkunud, aga UIs sai õpitud ja kogetud.

Kalle Kasemaa, dr, Tartu Ülikooli usuteaduskonna õppejõud; õppinud instituudis aastail 1966–1973, keskendudes Vanale Testamendile. Töötanud UI dekaanina aastail 1991–1995:

Kuna õppetöö ei olnud pidev, siis ei olnud ka kokkupuude kaasvõitlejatega pidev. Kaasõppurite hulgast jäi siiski ka palju sidemeid ja mõni inimene pikaks ajaks meelde. Rõhutada tahan seda, et teadlasi õppejõudude hulgas polnud, sellepärast et nende arengutee lõikas ära nõukogude võim. Ainus teadlane oli Uku Masing, kes oli selleks ajaks, kui mina õppima läksin, juba välja tõrjutud intriigide tõttu, mis toona kirikus valitsesid. Oli aga suurepäraseid õpetajaid.

Õpetajate hulgast tahan nimetada kolme. Üks, kes jättis teatud vanuses noortele kustumatu mulje, oli Elmar Salumaa. Ta polnud autoriteediks mitte ainult UI üliõpilaste hulgas, vaid tema juures käisid ka pärastised eesti vaimukuulsused. Salumaa oli kütkestav teatud vanuses inimestele, oli autoriteediks teatud ajani. Ta oskas kohelda noori inimesi ning oli äärmiselt hea vaistuga. 

Teine oli muidugi Evald Saag, kes oli üks koloriitsemaid kujusid. Eks nad kõik olid omamoodi koloriitsed, aga Saag oli selle poolest silmahakkav, et ükskõik, millest ta rääkis, rääkis ta huvitavalt. Kummaline oli tema juures see, et kui tahtsid teda konspekteerida, siis ei osanud mitte midagi kirja panna. Seda on paljud öelnud. Evald Saag oli loomult tõeline poeet. Paljutõotav ja väga huvitav õppejõud oli Kaide Rätsep.

Kolmas, kes oli väga suur kuju, aga ei paistnud silma, oli Robert Kannukene. Tema oli äärmiselt põhjaniminev ja sügav mees, aga esines väga tagasihoidlikult. Mul oli õnn olla pool aastat tema juures praktikal, nii et üht-teist ma tema juures nägin. Niipalju nägin, et osata teda hinnata. Võib-olla oleks temast saanud originaalne teadlane, kui Tartu Ülikool edasi oleks kestnud.

Õppijate tase polnud väga kõrge. Väga kergesti sai koolist läbi. Näiteks Saag tegi vahel nõnda, et pani eksamil ühe aine asemel mitu ainet kirja. Ise ütles selle kohta, et kunagi ei tea, mida tulevikus vaja võib minna. Aga kes asja tõsiselt võttis, sellel oli võimalik kohutavalt hea haridus saada (nt Toomas Paul, Jaan Kiivit, hiljem Jaanus Noormägi ja Alar Laats). Kes vähegi viitsis, selle jaoks oli materjali ja kirjandust rohkem kui vaja. Kõik sõltus sellest, kuidas keegi asja võttis. Väga head tingimused õppimiseks olid nende jaoks, kes vähegi seda teha tahtsid.  

Minu elus on asju, mis on tähtsad olnud, neid kõiki ei hakka nimetama. Aga seda võin öelda, et UI ja Uku Masing on mu elus tähtsad. Kui ma poleks UIs õppinud, poleks ma Masinguni jõudnud. UI andis mulle suuna kätte terveks eluks. Minu jaoks tuli seal õppimine just õigel ajal.

Kiida, mu hing, Issandat, ja ära unusta ainsatki tema heategu. (Ps 103:2)