Esileht » Elu ja Inimesed » Kirikuelu »

USUTEADUSE INSTITUUT 60

19.04.2006 | | Rubriik: Kirikuelu

Laine Villenthal, emeriitõpetaja, õppinud UKKs aastail
1951–1964

Minule on
õppimine olnud suur õnnistus. See andis mu elule õige suuna. Ma esitasin
avalduse õppimiseks 1946. aasta sügisel. Koolist saadeti mulle teade, et olen
vastu võetud, ja õppekava ka, aga ma ei saanud seda kätte. Teade oli läinud
minu koju ja seal oli see pandud minu asjade hulka. Mina aga elasin ja töötasin
siis hoopis mujal. Kätte sain teate alles aastal 1951. Siis läksin ka kohe
õppima.

Minu arvates oli
see tol ajal parim kool, mis Eestis üldse oli. Minul on sealt väga head
mälestused. Muidugi oli õppetöö seal just selline, nagu ta toonastes oludes
üldse olla sai. Oli see ju tol ajal riigi poolt vaevalt sallitav kool. Kõike
seda arvestades panen ma väga imeks, millise entusiasmiga tegid seal õppejõud
tööd. Minu teada said nad ainult kohalesõidu ja päevaraha. See oli kõik, kogu
tasu nende töö eest. Aga nad tegid tööd suure innuga.

Esimene, kellega
ma kokku puutusin ja kellele esimesed eksamid tegin, oli Evald Saag. Temale
tegin ka viimased eksamid. Väga eredalt on meelde jäänud Lembit Teder, kes
andis ajalugu. Ta oli väga hea küsija, tema küsimused olid väga täpsed ja
selged. Mäletan Ago Viljarit, Uue Testamendi professorit, kes pakkus mulle 27.
aprillil 1954 Vastseliina koguduse Misso abikiriku jutlustaja kohta, mille ma
ka vastu võtsin. Nii asusin kirikutööle ja teenisin ühtekokku 49 ja pool
aastat.

Veel praegugi
tuletan meelde peapiiskop Jaan Kiivit seeniori, kes andis praktiliseks tööks
hea põhja alla. Ja muidugi Albert Soosaar, Hillar Põld, Elmar Salumaa, August
Arumäe, Uku Masing, Emilie Karjus ja meie praost Robert Kannukene.

 

Kuno Pajula,
peapiiskop emeeritus, õppinud UKKs aastail 1949–1959:

Praegu ei
kujutata enam ettegi, kuidas õppimine toona käis. Oli väga omapärane aeg. Meid
ei olnud väga palju, kui õppima asusime. Umbes neli või viis. Ööbisime kõik
üheskoos vanas konsistooriumi majas. Öösiti ajasime juttu, magasime väheke ja
hommikul hakkasime jälle õppetööga tegelema. Nii nädal aega järjest. Evald Saag
oli see, kes meiega alati pikalt vestelda jaksas. Eks pärast kodus tuli ise
palju juurde lugeda ja studeerida. Hiljem lisandus veel teisi huvitavaid
loengupidajaid: Elmar Salumaa, Jaan Kiivit seenior, Uku Masing jt. Väga tore
aeg oli.

Läks palju aega,
enne kui meist asja sai. Mina olin lisaks maapoiss, kaugelt Jõhvi kandist
tulnud. Koolivälisel ajal olime üksteisest lahutatud, nii et omavahel suhelda
oli raske. Autosid ka polnud, kõik olime laiali oma kogudustes. Noored poisid
visati siis ju vette nagu kassipojad, anti kogudused, kus pidi teenima.

Elu oli piisavalt
vaene meil kõigil. Kott kartuleid ja paarsada rubla anti kätte, sellega pidi
hakkama saama. Minul polnud ka vanemaid enam, nii et toetust polnud kodust
loota. Aga ikkagi oli tore. Suur asi oli see, et saime kokku tulla kõigi nende
väheste võimaluste juures. Et saime mõtteid vahetada ja üheskoos vaimus
kasvada.

Muude asjadega
sai ju ka tegeletud. Mina tegin sporti, kergejõustikku. Et füüsiliselt vastu
pidada. Praegu olen juba üle 80 aasta vana, aga käin ikka omal jalal. See on
just sellepärast, et nooruses püüdsin vaimu, hinge ja ihu tasakaalus hoida.

Hiljem, kui juba
lõpetanud olin, pidasin ikkagi kooliga ühendust. Selline õppimisvorm, nagu  meil, oli väga ebatavaline.

 

Heigo Ritsbek,
dr, Eesti Karismaatilise Episkopaalkiriku peavikaar, õppinud UIs aastail
1984–1989:

See oli minu
esimeseks süstemaatiliseks teoloogiaõpinguks üldse. Tollal olin metodisti
kiriku pastor ja usuasjade nõukogu voliniku käest loa saamine oli väga pikk ja
keerukas protsess.

Kuna olin
võimudel «halvas kirjas», tundus, et luba jääbki saamata. Siiski ühel hetkel
see anti. Mäletan toda päeva aastal 1984, mil peapiiskop Edgar Hark mulle
matrikliraamatu kätte andis. See oli küllalt erakorraline, sest peale minu
õppis ainsa mitteluterlasena  Ingmar Kurg
baptistikirikust.

Sisuliselt olin
vabakuulaja, kuna minu tolleaegse kirikutöö juures puudus reaalne võimalus
enamaks. Eredalt on meeles esimene eksam dr Elmar Salumaale Kilingi-Nõmmes.
Ilmselt sain Salumaalt UIst kõige enam: võib-olla tema mõjutusel valisin
hilisemas teoloogiastuudiumis just süstemaatika. Elmar Salumaa loengud on
erakordselt meelde jäänud, samuti tema seminarid. Ka kateheetilis-homileetiline
seminar oli väga huvitav.

Herbert Kuurme
isalik olek mõjutas kindlasti tugevalt mind kui jutlustajat, samuti seminarides
osalemine. Eriti on meeles kaasvõitleja Jüri Bärgi kommentaarid kirikujärgses
arutelus, kus nii mõnigi kord oli proovijutlus saanud suure kriitika osaliseks.
Siis tõusis Jüri Bärg ning ütles: «No kuulge, seda tuleb ju ometi tunnistada,
et see mees on oma tööga vaeva näinud.» Ja äkki hakkas kõikidele kangastuma
midagi positiivset kuuldud jutlusest. Hindan väga oma õpinguaega.

Valmistage Issanda teed; vaata, Issand Jumal tuleb jõuliselt ! (Js 40:3a,10a)