Slava Ukraine
Esileht » Uudis » Uudised »

Usuteaduse instituudil on uus dekaan

07.09.2022 | | Rubriik: Uudised


UI dekaani ametisse asudes tunnustab dr Liina Kilemit seda tööd, mida on tehtud eelmise dekaani dr Randar Tasmuthi ajal ja juhtimisel. Priit Rohtmets.

EELK Usuteaduse Instituudi teaduskonna nõukogu valis 30. augustil toimunud koosolekul järgmiseks nelja-aastaseks perioodiks usuteaduskonna dekaaniks dr Liina Kilemiti (50).  

Dr Liina Kilemit asus dekaani ametisse 1. septembrist, mil usuteaduskonna pikaaegne dekaan prof Randar Tasmuth ametist lahkus.

Kui kaua ja millistel alustel olete UI-ga seni kokku puutunud?

Liina Kilemit: Olen õpetanud UI-s alates aastast 2006 mitut õppeainet, juhendanud tudengite uurimistöid, olnud teadurina kaastegev mitmes rahvusvahelises täiskasvanuharidust ja täiendkoolitust puudutavasprojektis. Ühe nelja-aastase perioodi vältel olin valitud ka UI nõukokku ja UI usuteaduskonna nõukokku, nii et ka kooli administratiivne pool pole päris võõras. 

UI-sse tulin Tartu teoloogia akadeemiast, kus õpetasin juba 1995. aastast. Seega võib öelda, et religioonisotsioloogia lektorina on päris pikalt tegutsetud.   

Miks otsustasite kandideerida UI dekaani kohale? Mida oma visioonikavast ise esile tõstaksite?

Kandideerisin eelkõige oma heade kolleegide soovitusel. Kuna sellel ametikohal on palju tegemist akadeemilise elu korraldusliku poolega, siis mõtlesin ka, et ehk on mul midagi kasulikku pakkuda oma senise kogemuse baasilt. 

Olen nimelt õppejõu tegemiste kõrvalt ligi 20 aastat töötanud Eesti suurimas kohalikus omavalitsuses. Esmalt on nende kahe organisatsiooni vahel küll vähe ühist, kuid samas, mine tea, võib-olla siiski suudan tuua värsket vaadet nii mõneski inimeste, organisatsiooni ja protsessidega seotud küsimuses.       

Teid valiti nelja-aastaseks perioodiks. Mida uuenduslikku soovite sellel ajal instituudis rakendada ning kuivõrd on soov järgida aastatega kindlaks kujunenut?

Suhtun suure lugupidamisega senise dekaani Randar Tasmuthi tegemistesse. Ma nägin aastaid tagasi UI nõukogudes olles, kui tasakaalustatult ja põhjalikult iga sammu kaaludes on tema poolt seniseid teadus- ja õppetööd puudutavaid otsuseid tehtud. Igal ulatuslikuma mõjuga otsusel on oma taust, oma põhjus, miks asi ühel või teisel viisil nii sai korraldatud. Seda teadmata ei ole mõistlik hakata vana lõhkuma ja uut looma lihtsalt muutmistuhina pärast. Olen seega pigem evolutsiooni kui revolutsiooni pooldav juht. 

Loodan, et Randar jääb esimestel kuudel mu kõrvale ja saan temalt õppida. Seetõttu on ka meie töölauad instituudis praegu kõrvuti.

Mida aga kindlasti kohe tahaksin teha, oleks kohtumised kolleegidega, õppetoolide juhtidega, tudengitega. Tahan selgust saada mitmetes küsimustes, mis puudutavad näiteks UI lõputööde kaitsmiste protsessi ning õppetoolide töö korralduslikku poolt. Nendest kohtumistest kooruvad edasised plaanid. Praegu on ainult minu mõtted, aga ilma ära kuulamata ja kaasamata on need tõesti vaid minu mõtted, mitte konkreetsed plaanid. 

Tulemas on ka kõrgkoolide institutsionaalne akrediteerimine, milleks peame samuti valmistuma asuma.          

Teie teaduslikuks teemaks on sotsioloogia. Kas nüüdsest pühendub UI senisest enam religiooniuuringutele? Kuivõrd plaanite dekaaniameti kõrvalt ise teadust teha? 

Olen kogu oma religioonisotsioloogia-alase tegevuse vältel püüdnud selgitada ja propageerida sotsioloogiliste uuringute olulisust kiriku ja selle töötegijate jaoks. Õpetanud tudengeid uuringute andmeid kasutama ja nende põhjal enda tulevaseks ametialaseks tegevuseks vajalikke järeldusi tegema. See tegevus kindlasti jätkub ning vaevalt et dekaani amet selles osas muutust toob. 

Võimalus isiklikult teadusesse panustada jääb paratamatult dekaani-aastatel ahtamaks. Juba alustatud projektid tuleb muidugi lõpuni viia. Püüan seista selle eest, et instituut oleks edaspidigi kaasatud olulistesse religiooniuuringutega seotud projektidesse, millest kasvavad välja teaduspublikatsioonid ja -konverentsid. Eelkõige pean silmas Eesti Kirikute Nõukogu korraldatavat uuringuprojekti „Elust, usust ja usuelust“. Ilmselt enamaks praegu jõudu ei jätku. 

Kui kaalukaks hindate UI kui rakenduskõrgkooli soovi ja võimalust rääkida kaasa teaduses?

Mis puudutab UI üldist võimekust ja soovi teaduses kaasa rääkida, siis siin minul küll vähimatki kahtlust ei ole. Meil on selleks olemas nii inimesed kui akadeemilised eeldused ja jätkamist vajavad väärikad traditsioonid. Murekohaks on palgaküsimus, mis peab edaspidi rohkem tähelepanu saama. 

Omaette huvitavaks küsimuseks on mulle see, kuidas siduda instituudi teadus- ja õppetööd praktiliste väljakutsetega elualadel, kus meie tudengid UI-st saadud teadmisi kord rakendama asuvad. 

Kui rääkida instituudist kui rakenduslikust kõrgkoolist, siis siin tuleb rakenduslikkuse aspekt ehk kõige rohkem esile. Olen isiklikult julgustanud oma tudengeid uurima lõputööde raames oma koguduse või kogukonnaga seotud probleeme, kuna need kõnetavad ja tunduvad lähedased. Oleks ju tore mõelda, et saaksime tudengeid kaasata senisest enam ka oma uuringuprojektidesse, kasvõi praktika mõttes. Muidugi paneb see õppejõududele suurema koorma, kuid üliõpilastele on see iseäranis suure väärtusega. Kust peaks muidu tulema teadlaste järelkasv? 

Eelkirjeldatu elluviimiseks on vaja koostöötahet mitte ainult UI-s, vaid kirikus laiemalt.

Liina Raudvassar

Me ei heida oma anumisi Su palge ette mitte oma õiguse pärast, vaid Sinu suure halastuse pärast! (Tn 9:18)