Esileht » Pühapäevaks » Jutlus »

Usust piisab

01.11.2017 | | Rubriik: Jutlus

Ja variserid ja saduserid astusid Jeesuse juurde ning kiusates nõudsid, et ta näitaks neile tunnustähte taevast. Tema aga kostis: „Õhtu jõudes te ütlete: „Ilus ilm tuleb, sest taevas punetab.“ Ja varahommikul te ütlete: „Täna tuleb rajuilm, sest taevas punetab ja on sompus.“ Taeva palge üle otsustada te oskate, aegade tunnustähtede üle aga ei suuda. See kuri ja abielurikkuja sugupõlv nõuab tunnustähte, aga talle ei anta muud kui prohvet Joona tunnustäht.“ Ja ta jättis nad sinna ja läks ära. Mt 16:1–4

Minu mentor praost A. Soosaar armastas öelda: „Kõik teed viivad küll Rooma, aga kui keegi ikka selja Rooma poole hoiab, ega ta pärale ei jõua.“ Küllap see tõsiasi on üle kantav ka usuteele – sellele teele, mis viib Igavese Linna, Taevalinna suunas. Kuhu on seal meie pale pööratud? Kas Kristuse poole, kes ju ise see tee on? Või otsime selle tee kõrvale muudki tõestusmaterjali, muid tõeallikaid? Kui nii, siis küll püüaksime usuteed käia selg ees, omamata päralejõudmise lootust.
Kahtlemata olid variserid ja saduserid kanged usumehed. Omavahelisele vaenule vaatamata leidsid nad koos isegi tee Jeesuse juurde. Neid ühendas soov jõuda Jeesuse isikus täielikule selgusele. Tegelikult oli see nende soov läbi katsuda, kas Jeesuse poolt pakutav mahub käsuõpetusliku traditsiooni raamidesse või mitte. Küsimus oli tolle sugupõlve jaoks lihtne: kui oled taevast, siis tõenda seda – tee mingi tunnustäht, mis meid rahuldaks ja kõik tummaks lööks!
Kuid Jeesus, nähes läbi vagade meeste kiuslikkuse, keeldus otsustavalt. Kuidas ta saigi teisiti reageerida, kui ka temale oli lähenetud selg ees, iseendid pettes – veelgi enam: ka Jeesust oma petuskeemidesse haarata püüdes. Jeesus nägi meeste näol enda ees „uskmatu sugupõlve“ koondportreed. Uskmatus küsib ka tänapäeval: millest ma tunnen, et Piibel ei valeta? Millest tunnen, et kirikus kuulutatav vastab tõele? Ja nii nagu nondel Jeesuse kiusajatel, on uskmatusel tavaliselt juba enne vastuse ärakuulamist valmis tõrjuv hoiak. Selle kohaselt on teretulnud kõik imetaoline ja ebamaine – ainult mitte see, mida pakutakse Kristuse nimel, mida pakub Jumal isiklikult.
Ja ometi – kui arvukalt juba on Jumal oma imetegusid sellele uskmatule sugupõlvele saatnud! Kuid abi ei miskit. Oskame taevalaotuse näo järgi ennustada saabuvat ilma, oskame avastada ja enda kasuks kallutada hämmastavaid looduse seaduspärasusi, aga väldime seda, mis peamine – et tunneksime Jeesuse ära tema sõnas, temas endas.
Jeesuse arvukad imetervistamised ei saanud ju varjule jääda kellegi eest. Suurematest imedest poleks saanud tollased usujuhid unistadagi. Ja siiski ei rahuldanud see neid. Ei olnud ju ükski Jeesuse kuulsatest imetegudest sooritatud tema taevase päritolu eksponeerimiseks, hoopiski mitte ajendatuna sensatsioonihimust.
Jeesus ei tulnud valitsema. Ta tuli teenima. Ta tuli armastusega, mis kuningarüü asemel kandis sulasekuube. Ja taibates, et sellise armastuse olemus jäi tema küsitlejate ees lukku, oli edasine diskussioon nendega juba asjatu vaev.
Siiski, milline Jumala arm, et Jeesus meile oma selga pole pööranud. Veel on armu aeg. Veel on meie kasutada sõna Jumala käest. Ja sellest on küll, et uskuda ja veenduda, et õigesti talitada. Meil on ju hea näide rikka mehe ja vaese Laat­saruse loost. Rikas mees oli oma valupaigas veendunud, et vaid imetegu taevast saab hoida ära, et ta vennadki põrgusse ei satu. Ta palus Aabrahami saata Laatsarus surnuist ülestõusnuna vendasid hoiatama. See imetükk küllap mõjuks vendadele paremini kui tühipaljas Moosese seaduse korrutamine! Aga mees sai taevast vastuse: sellest poleks mingit kasu, sest „kui nad ei kuula Moosest ja Prohveteid, ei neid veena siis ka see, kui keegi surnuist üles tõuseks“ (Lk 16:31). Usust Jumala sõnasse piisaks täielikult.
Variseride ja saduseride kiuslikkus ei saanud küll Jeesuselt neid rahuldavat vastust, aga hoopis tühjalt Jeesus neid ära ei saatnud. Ta andis neile nn Joona tähe. Ta seadis nende silme ette muistse prohvet Joona. Kuulajatele piisas, et nad tuletaksid meelde Joona kolme päeva kala kõhus ja sellele järgnevat Niineve rahva meeleparandust ning pöördumist Jumala poole. Jah, see oli otsene viide Jeesusele endale.
Jeesus on ainus kõigile päästet pakkuv tunnustäht, kelle poole usus oma pale pöörata, et käia oma kitsast teed Taevalinna poole. Temas endas leiame kinnituse, et see on ime, mida ainsana vajame ja mis toetub Ainsale, Tõelisele ja Igavesele. Selle „kurja ja abielurikkuja soo“ liikmeina pole me väärinud muud kui Jumala armu. Ja selle armu all piisab ka nõdrast usust, sest „nõtruses saab vägi täielikuks“ (2Kr 12:9).
Ärgem siis seadkem ainsale päästvale usule veel omapoolseid lisatingimusi. Ärgem oodakem temalt „teaduslikke garantiisid“. Need ei aita. Tänagem Jumalat, kui mõni tänapäeva teaduskorüfee usutee üles leiab. Aga nii tal kui meil kõigil seisku silme ees ainult see päästev Joona täht – Jeesus Kristus.

Mesila,Kalle

 

 

 

 

Kalle Mesila,
emeriitõpetaja

Teie niuded olgu vöötatud ja lambid põlegu! (Lk 12:35)