Esileht » Arvamused » Kolumn »

Usust ja uskmatusest

25.03.2009 | | Rubriik: Kolumn

Hiljuti saime teada, et eestlased on üks uskmatumaid rahvaid maailmas ja koguni kõige uskmatum Euroopa Liidus. Gallupi järgi pidas ainult 14% küsitletuist religiooni oluliseks osaks oma igapäevaelus. Sellele teatele vastandub Turu-uuringute ASi poolt avaldatu. Nende uuringu põhjal usaldas selle aasta jaanuaris 69% Eestis küsitletuist kirikut ja see näitaja tõusis kuu aja jooksul 13%.
Keda uskuda ja mida sellest järeldada?
Neid arve lugedes tekkis mul kõigepealt kahtlus statistiliste meetodite usaldusväärsuse suhtes. Mingi tulemuse saamisel sõltub alati palju sellest, kuidas küsida. Mida mõtlevad aastakümneid ilma religiooniõpetuseta elanud eestlased, kuuldes sõna «religioon», ja mida tähendab meie jaoks selle olulisus igapäevaelus? Samuti võib küsida, kuidas mõista usaldust kiriku vastu?
Kuigi taolised küsitlused püüavad alati jätta muljet oma erapooletust faktitruudusest, ei saa unustada, et need on siiski mingil määral kultuurikesksed ja tulemused sõltuvad suuresti ka keelekasutusest. Kas usklikkus ja religioon on kattuvad mõisted? Kas usaldust kiriku vastu on võimalik mõista kui inimeste usklikkust või on see pigem vihje kiriku poolt kasutamata jäetud võimalustele? Kas võime sellest järeldada, et kiriku sõnumit kuulatakse ja usutakse, või hoopis seda, et me ei ole suutnud jõuda oma kuulutusega inimeste südameni, nende igapäevaelu käsitlemise ja mõjutamiseni?
Ma ei oska praegu neile küsimustele vastata. Ilmselt näitavad need mingil määral nii ühte kui teist. Tundub, et siin on, mille üle tõsiselt mõtelda. Arvan, et see teema väärib jätkuvat uurimist ja ka uute küsitluste korraldamist.
Mõned hiljutised kogemused on mind pannud küsima eesti inimeste usklikkuse ja kirikute poolt tehtu ning tegemata jäetu üle.
Käisin paar kuud tagasi koolitusel, mille korraldas Tallinna ülikool. Lektor rääkis terve päeva sellest, kuidas tervislikult toituda, õigesti hingata, liikuda ja mõtelda. Kord tsiteeris ta apostel Paulust ning luges meieisapalvet, siis sarjas kirikut ja halvustas igasugust religioossust.
Käsitleti ka seda, kuidas võita sõpru ja mõjutada inimesi, saavutada edu äris ning olla õnnelik eraelus, ühineda kosmilise väljaga ja anda andeks inimestele nende eksimused. Olin jahmunud ja hämmeldunud kõike seda järjest ühe päeva jooksul sama lektori suust kuuldes. Veelgi enam pani mind aga imestama kaaskuulajate kriitikavaba suhtumine ja positiivne tagasiside.
Sain kinnitust oma arvamusele selle kohta, et eestlased pole religiooni suhtes ei lootusetult uskmatud ega ükskõiksed. Meie usuturul valitseb pigem lihtsalt suur segadus. Olukord meenutab paarikümne aasta eest kaubandusega toimunut. Üksikute tühjade kaupluste asemel kerkisid tänavatele turuputkad, milles müüdi aluspesu ja kodumasinaid, närimiskummi ja võltsehteid.
Suur osa meie usuturust on praegu hõivatud rämpsreligioonide, igasuguste ebauskude ning segaste õpetuste levitajate poolt. Turg on aga täiesti alles, sest inimeste usulised ehk religioossed vajadused ei ole kuhugi kadunud. Kui need kaoks, oleks kadunud ka inimlikkus. Õnneks pole nii veel läinud.
Kuidas seda turgu korrastada ja usaldusväärse kraamiga täita, on tõsine küsimus kiriku juhtidele ja usuteadlastele, vaimulikele ning ilmikutele.


Heino Nurk

Inimese Poeg ei ole tulnud, et lasta ennast teenida, vaid et ise teenida ja anda oma elu lunaks paljude eest! (Mt 20:28)