Esileht » Pühapäevaks » Jutlus »

Usust ja selle puhtusest

26.10.2010 | | Rubriik: Jutlus

Nüüd aga on ilma Seaduseta saanud avalikuks Jumala õigus, millest tunnistavad Moosese Seadus ja Prohvetid, see Jumala õigus, mis tuleb Jeesusesse Kristusesse uskumise kaudu kõigile, kes usuvad…
Rm 3:21–22

«Armu teile ja rahu Jumalalt, meie Isalt, ja Issandalt Jeesuselt Kristuselt!» Kui ilusate soovidega Paulus alustab oma kirju – mida veel paremat saaks öelda: ARMU ja RAHU! Mis veel saaks rohkem tulla südamest, lähtuda armastusest ja Jumalast? Kui selline alus on seatud, siis ka kõige keerulisemad arutlused ei peluta, ei tee me pead raskeks, me ei jäta neid üksnes pähe, vaid oskame siirduda südamesse (hinge kodusse). Südames olles, mitte bioloogilises organis, vaid selles, mida peab silmas heebrea sõna lebab – ‘süda’ (‘keskmine osa, sisemine paik, sisemine inimene’), ollakse ühtlasi ka õiguses ja  usus – ollakse Jumalas.  
Sumeri ja Egiptuse lood kanduvad edasi Piiblisse: inimene tehakse pottsepa kedral – väline osa on savi, sisemine osa, see, mille Jumal inimesse puhub, asub «südames», keskmes, savipoti tühjas osas, sellessamas ruumis, mis täidab kogu universumi. Selle järgi on ka arm ja rahu inimeses, selles, mis loomisloos inimesse puhuti – see tuleb üles leida. Kui «süda» leitakse, siis on usk sama tähenduse ja meelevallaga, nagu Jeesus seda kasutab: «tõesti, tõesti…» (amen, amen).
Sellest lähtuvalt võib Jumala lõunasöök olla tasuta, kui tavaliselt tasuta lõunaid ei jagata – «mõistetakse õigeks tema armust päris muidu». Jumala söömaaeg on olnudki tasuta, kõrbes juba (polnud teab mis, kuid aitas ellu jääda) ja Jeesuse jagutuna; ka tänapäeval armulaual. Muud ei taheta kui enda oma tagasi («andke keisrile tema osa ja Jumalale tema osa tagasi») – see osa, mis loomisel inimesse istutati, puhuti; ja tagasi mitte selles mõttes, et inimene jääb millestki ilma, vaid et inimesest saaks Inimene, et ta oleks päriselt olemas ja teaks seda nii kindlalt, et söandaks öelda: «tõesti, tõesti…». Siis ei saa ega pole vaja evangeeliumi häbeneda, sest kuidas sa elu ennast ikka häbened. Ja siis on sõnumi vastuvõtjaid. Enamik nende seast, kes jõuluõhtutel teevad eelluuret ja sünnipäevale tavaliselt ei tule, saavad puudutatud südamest südamesse. Ja aduvad siis, kus see tõeline sündimine peab aset leidma, ning paluvad siis ja koputavad: Issand, avane mulle, asu minusse elama, puhu minusse elu hingust ja täitku see mind…
Usujulgus on kindlaksjäämine mitte oma peas, vaid südames, selles tagumises või alumises kambris, kus on varjul Jumal, kus on tasa­sus ja tüünus, arm ja rahu. Seal juurdub hästi ka sõna (heebrea keeles on suund väga ilusasti paigas, üks ja sama tüvi: dabar ‘sõna’ ja döbir ‘peidetud kamber, sisemine ruum, templi kõige püham paik’). Jumala juures ei saagi muidu kui jääda kindlaks, muutumatuks. Meister Eckhart oma jutluses «Pühitsusest» ütleb: «Kui Jumal paistab vihane või näitab üles heatahtlikkust, oleme need meie, kes on teistmoodi, samas kui Jumal jääb muutumatuks, nagu sama päikesepaiste on kahjulik silmadele ning kasulik kellegi kasvamiseks, kuid päikesepaiste on ükssama…
Mooses ütles Jumalale: «Kui vaarao küsib mult, kes sind saatis, mis ma talle ütlen?» Jumal vastas: «Ütle, MA OLEN saatis mind sinu juurde,» see tähendab, «See, kes on muutumatu olev, saatis mind.» Ja natuke edasi: «Vaimse inimese hing, keda Jumal on liigutanud End armastama kõige oma väega, keskendub kogu oma jõuga sisemisele inimesele. Sellepärast Ta ütleb: «Sa pead Jumalat, oma Issandat, armastama kogu südamest.» Kuid on mõned, kes raiskavad hinge väge, kasutades seda välise inimese jaoks; need, kes pööravad kogu oma mõtted ja lootused mööduvatele asjadele ega tea midagi sisemisest inimesest. Kuid hea inimene mõnikord jätab oma välise inimese ilma kogu väest, et sel võiks olla kõrgem eesmärk, samal ajal kui tundeinimene jätab sisemise inimese ilma kogu väest, et kasutada seda välise inimese kasuks.»
«Mis me siis ütleme?» – nii küsib ka Paulus sagedasti, kasutades oma kaasaegse retoorika peeni võtteid. «Seadus», s.t väline, ei saa meid viia sellele lainepikkusele, kus on Jumal, Jumala õigus. Kristus on sisemine «seadus» selles tähenduses, nagu prohvet Jeremija kirjeldas «uut seadust»: «… ma panen nende sisse oma Seaduse ja kirjutan selle neile südamesse; siis ma olen neile Jumalaks ja nemad on mulle rahvaks. Siis üks ei õpeta enam teist ega vend venda, öeldes: «Tunne Issandat!», sest nad kõik tunnevad mind, niihästi pisikesed kui suured, ütleb Issand; sest ma annan andeks nende süü ega tuleta enam meelde nende pattu.» See ongi usupuhastus igal ajal ja igas kohas. Issand, seadista mind nõnda, et hoomaksin uut seadust. Puuduta mu hinge selles tagumises kambris, südames, ja luba see tunda ära ning naasta sinna taas ja taas ja ollagi lõpuks! Aamen.

Tauno Kibur
,
Juuru koguduse õpetaja

Kristus Jeesus on kõrvaldanud surma ning on evangeeliumi kaudu toonud valge ette elu ja kadumatuse. (2Tm 1:10)