Slava Ukraine
Esileht » Arvamused » Kolumn »

Usust ja keelest

11.08.2021 | | Rubriik: Kolumn
Kristjan Luhamets.

Nii usk kui ka keel kuuluvad iga rahva identiteedi juurde ning on olulised maailma adekvaatseks mõistmiseks ja suhtluseks Jumala või rahvuskaaslasega. Tegu on universaalsete nähtustega, mida teadlased seletavad usuinstinkti ja keelevõimega, mille materiaalne alus on määratletav kindlas ajupiirkonnas.

Nende mõlema väljakujunemist on keeruline ajaliselt määratleda, arvatavasti on see seotud nn suure hüppega teadvuses umbes 50 tuhat aastat tagasi, kui tööriistad muutusid keerulisemaks ning tekkisid kaljujoonistused. Viimased (tavaliselt loomad-linnud-kalad) ei olnud mitte jahimehe unistused ees ootavast rikkalikust pidusöögist, vaid ilmsesti usulise või maagilise tähendusega objektid.

Ka geeniuuringud osutavad sama ajaperioodi: üks olulisi geenimutatsioone, nn rääkimisgeen võis tekkida mitukümmend tuhat aastat tagasi. Samas olgu märgitud, et ei usk ega keel pole inimesele ainuomane, ka neandertallased olid väidetavalt usklikud ja kõnelesid omavahel, nagu seda matusekommete ning kõrimudelite põhjal järeldatakse.

Aga tulgem tänapäeva. Huvitav on täheldada, et tihti on usk nii püha, et selleks oma emakeel ei kõlbagi. Näiteid võib tuua nii lähemalt kui kaugemalt: juutide vanaheebrea, katoliku kiriku ladina ning paljude õigeusukirikute kirikuslaavi keele lembus, Koraani klassikaline araabia keel, hinduismi sanskriti tekstid, paalikeelne theravada budism, koptikeelsed teenistused Egiptuses ning mitmed animistlikud riitused, kus kasutatav keel kuulub kaugesse möödanikku ega ole seetõttu osalejatele arusaadav. 

Alles keskaja lõpp Euroopas tõi jõuliselt esile vajaduse tõlkida pühad tekstid (antud juhul siis Piibli) rahvakeelde ning mõnigi usin ja oma ajast ette jõudnud tõlkija kaotas sellise ohtliku tegevuse tõttu elu. Paarsada aastat tagasi sai Piibli tõlkimine eri keeltesse suurema hoo seoses rahvuslike piibliseltside loomisega. Piibel on tänapäevaks enim tõlgitud raamat maailmas, sellegipoolest on tervikpiibel tõlgitud vaid igasse kümnendasse keelde (mis küll hõlmab 99% vastavate keelte kõnelejaid).

Emakeele eelistamisel on mitmeid aspekte, mis puudutavad suhtlust Jumalaga ja osaduskaaslastega: võõrkeele puhul ei saada tihti kasutatavatest fraasidest aru ning jumalateenistus või mõni muu usuline riitus jääb maagiliseks ja samas sisuliselt arusaamatuks toiminguks. Samas võivad igapäevased vajadused, probleemid, emotsioonid ja soovid jääda võõrkeele barjääri taha ning suhtluses Jumalaga edastamata. 

Keele tugevus on selle kasutuses ning see puudutab ka usuvaldkonda – tihti algaski mõne keele hääbumine teise keele domineerimisega staatuslikult kõrges usuvaldkonnas. Kui selle keele esindajad ka füüsiliselt keeleruumi sisenesid, oli keelevahetus kiire ja lõplik. 

Samas toob emakeele kasutuselevõtt kogudustes kaasa vastupidise protsessi, sobivaks näiteks on meie vennastekoguduste töö 18. sajandil enne Katariina II keeldu: koos emakeelsete tekstide lugemise ja (mõnikord) ka nende alusel jutlustamisega loodi laulusõnu, õpetati, tekib vajadus aruandluse, emakeelsete halduslike tegevuste jm bürokraatliku asjaajamise korraldamiseks, usulisest keeleregistrist laieneb keelekasutus ka mujale, sh ühistegevustesse, meediasse, kõrgematesse haridusastmetesse, hiljem juba poliitikasse ning lõpuks jõutakse iseseisvuse ja emakeelse riigini.

Tegelikult mõjutab usk mitte ainult keelt, vaid ka kultuuri ja kogukonna käitumist laiemalt, ennekõike meie elustiili, käitumist ja haridust, arhitektuuri ja abielu ning paljut muud. Just selle tugeva seose tõttu minnakse revolutsioonide ja ühiskondlike murrangute puhul ikka usu ja selle väärtuste kallale.

Kuigi esimesed eestikeelsed trükitud pühakirjatõlked (Wastne Testament 1686, Uus Testament 1715, täispiibel 1739) on täpselt teada ning paljud eksemplarid ka säilinud, on varasemast perioodist andmed lünklikud. Trükitud kujul on leida Stahli psalmide ja Jesaja 53. laulu tõlge, lisaks piiblitekste sisaldavaid katekismusi (nt Wanradti-Koelli katekismus aastast 1535), samuti on teateid muude trükiste kohta ning käsikirjalisi materjale. 

Andmed jäävad aga napiks varasema, põhiliselt suulisel keelekasutusel põhineva perioodi analüüsimisel. Ilmselt oli Eesti algselt (alates 9. sajandist) idakiriku mõjusfääris: Eestit läbisid kaks olulist kaubateed, mida kasutasid aktiivselt idaviikingid. Tegu ei olnud üksikute ränduritega, nii mõnigi kord rändasid siit läbi ka suured sõjasalgad, kes Konstantinoopoli keisriga sõdima läksid. 

Ilmselt just idas ristiusu omaks võtnud viikingite vahendusel jõudis meieni kristlus, millest annavad märku risti kasutamine sümboolikas, matusekombestiku muutumine, leitud raamatunaastud ning eesti keelde tulnud kirikuslaavi päritolu sõnad rist (ja ristimine), raamat ning papp. Muide, Tartu vallutaja ja sinna kirikute ehitaja Jaroslav Tark (emakeelse nimega Jarizleifr) oli ka ise viiking ning tema liitlassidemeid arvestades rääkis ta muinasrootsi keelt. Kas ta ka mõnd slaavi keelt oskas, on teadmata.

Läänekiriku mõju jõudis Eestisse alles pärast Lübecki asutamist (1143). Kui palju läänest kristlus sisse pääses, on suurelt osalt spekulatiivne, teame vaid üksikuid dokumente piiskop Fulco ja tema eestlasest abilise kohta. Üldistades naaberrahvaste seas toimuvat, võiks ilmsesti väita, et Eestis valitses sünkretism, kus kristlikud arusaamad paganlike tavanditega kokku sobitati. Selline olukord kestis Eestis veel sajandeid, kaguosas isegi 19. sajandini.

Eesti kristlik sõnavara on pärit mitmest allikast: osa on võõrsõnad, osa muganenud laensõnad. Kõige põnevama osa moodustavad paganlikku päritolu sõnad, millest osa võeti üle. Sõna jumal kuulub just viimaste hulka, mis oli kasutusel juba üle kolme tuhande aasta tagasi Volga-Kaama aladel enne meie eesti esiisade sisserännet (ilmselt tulid ainult mehed ning arvatavalt vägagi sõjakalt). Sama tüve leiame ka mari ja mordva keeles. Muide, eesti keeles on meil samast tüvest muidki sõnu, näiteks jume ja jumestaja.

Mõnikord aga sai paganlik iidol negatiivse tähenduse, nt meie põrgu ja soome perkele tüve puhul. Algselt oli tegu austusväärse kõue ja välgu jumalusega, kelle positiivne kuvand Peko näol on säilinud vaid setude juures. 

Keel areneb ja muutub kiiresti, seetõttu peab ka pühakirja keeleliselt ajakohastama. Eelmisel aastal välja kuulutatud juubelipiibli tõlkeprojekt on siin vajalik samm õiges suunas. 

 

 

 

 

 

Mart Rannut,

keeleteadlane

Valmistage Issanda teed; vaata, Issand Jumal tuleb jõuliselt! (Js 40:3a,10a)