Usus tehtud valikud

Võib arvata, mis oleks saanud Noast, kui ta poleks hakanud laeva ehitama. Keerulisem on küsimus sellest, kas näiteks Aabramist oleks saanud tulla suur rahvas ka siis, kui Jumal oleks talle selle ütlemata jätnud ja lihtsalt lasknud Saarail kunagi lapse saada. Ühest küljest oleks ehk jäänud olemata pahandused Haagari ja Ismaeliga, teisest küljest oleks oma rahva hulgas ilmselt olnud raskem leida äravalitu identiteeti, eriti kui oma valitusest mitte teadlik olla.
Kirjas pole sõnagi sellest, et Terahile oleks Jumal Kaananimaale mineku vajadusest rääkinud, ometi oli just tema see, kes, võtnud teiste hulgas kaasa ka oma poja Aabrami, läks välja Kaldea Uurist eesmärgiga minna Kaananimaale. Mis motiveeris teda selleks? Ning lugedes Moosese vaidlust Jumalaga meenub mulle iga kord Tõnissoni «oleks teadnud, oleks kodunt ära läinud» …
Me teeme kõik oma valikuid. Kui keegi tahab ennast välja vabandada, kiputakse talle ikka ütlema, et alati on valik. Pahatihti unustatakse ära, et valikud ei ole sageli võrdsed, valikud kipuvadki olema halvad või ebakindlad. Ega me ju alati ei tea, kas valikute teele on meid suunanud Jumal või meie enda ego. Millest tekkis see häda, mis meid liikvele ajas. Sageli pole siin selget piiri või põhjust näha.
Kui inimene on mingisugusesse olukorda liiga kauaks pidama jäänud ja Jumal arvab, et tal oleks vaja edasi areneda, siis ei pruugi inimene ennast mugavalt tundes sugugi tahta oma elu muuta. Selle jaoks on eraldi sõna välja mõeldud: mugavustsoon.
Samas on väga mõnus upitada oma ego ja öelda, et see, mida ma teen, on Jumala tahtmine. Jumal teeb midagi minu käe läbi. Võimas, eks! Ja mis kõige parem, rohkem pole vaja põhjendada ja keegi ei julge seda ka kahtluse alla panna. On aga veel võimalusi – vanglasse näiteks inimesed sageli satuvad: näed, juhtus nii, ajasin vaikselt oma asja ega saanud ise arugi, kui avastasin ennast korraga vanglast …
Tõsi, inimesega võib juhtuda igasuguseid asju ja Jumala tahtmine on sealjuures oluline tegur, aga samas on nii Jumala tahtmisele kui ka pimedale juhtumisele apelleerimine vastutuse enda pealt ära lükkamine. Meil on inimestena piirid, kindlasti ka meie tahtevabadusel, aga käsitleda ennast marionetina kellegi-millegi võimuses ei ole inimeseks olemise seisukohalt adekvaatne. Ma leian, et see on jumalanäolisuse salgamine.
Piiblis ei ole öeldud, kuidas suhtusid kaaskodanikud Noa tegemistesse, samuti seda, miks ei läinud Naahor isa ja vennaga kaasa, kui need Uurist lahkusid. Meie võime ainult mõistatada, millised olid need taustategurid, mille põhjal nii üks kui teine oma otsused langetas ning milliseid sisemisi barjääre nad ehk ületasid. Kui siia kõrvale tuua veel Maarja «sündigu mulle sinu sõna järgi», mis tõi tema pea kohale ohu kividega surnuks loobitud saada, siis võime saada aimu, kui tõsine õigupoolest otsustusprotsess olla võib.
Tõe huvides tuleb muidugi möönda, et ingli ilmumine iseenesest annab ehk piisavalt julgust elu ohtu seadva valiku tegemiseks, aga näiteks erinevalt Noast ei oleks Maarjaga keeldumise korral ilmselt midagi juhtunud.
Midagi on neil siiski ühist: nendega ei juhtunud midagi, nad tegid oma otsuse. Nii ka Mooses, ehkki alles pärast Jumala kinnitust, et annab talle Aaroni abiks ja mõjukuse parandamiseks aitab omalt poolt eriefektidega. Jumal küll vihastas, aga abita ta Moosest ei jätnud.
Ütleb ju apostel kirjas heebrealastele, et meil pole niisugune ülempreester, kes ei suuda kaasa tunda meie nõrkustele. Loomulikult Jumal aitab, kui me temaga räägime – Jeesus küsis ka pimedalt: «Mida sa tahad, et ma sulle teeksin?», ehkki see oleks pidanud olema ilmselge. Lapsiku Joona juhtum minu meelest ainult kinnitab seda, et kui sinust endast vähegi kaasatöötajat on, siis võtab Jumal sinu nõrkusi arvesse ja toetab omalt poolt. Aga asjaolusid kaaluda ja otsus teha tuleb siiski meil endil.

 

 

 

 
Merike Kütt,
vanglate ja arestimajade peakaplan