Esileht » Elu ja Inimesed » Kirikuelu »

Usupuhastuspüha

29.10.2008 | | Rubriik: Kirikuelu, Tähtpäev

31. oktoobri 1517 haamrilöök toomkiriku uksel ja paber 95 teesiga tegi ajalugu. See paneb mõtlema sellele erilisele, mida luterlik reformatsioon on kaasa toonud.

Elu on muutlik. Kirikut võib näha ladusas järjepidevuses Jeesuse ja viimsepäeva vahel, kirikut võib näha ka ebajärjepidevuses, erinevatel aegadel erinevana. Reformatsioonikirikute olemasolu paneb küsima, kas kirik jäi endiseks, Jumala rajatud kirikuks ka sellistes murrangutes nagu reformatsioon.
Alguse sai reformatsioon suhteliselt rahulikust sündmusest. Martin Luther valmistas ette disputatsiooni. «Kodused ülesanded» pani ta kiriku uksele, teesidena kõigile lugeda. Eriline oli selles asjaolu, et disputatsioonist teatas ta ka oma vaimulikele ülemustele. Lugejad võisid nõustuda või vastu vaielda.
Professor Luther kirjutas tookord, et kirik ei tohi raha eest pattusid andeks anda. Keskaja katoolne kirik talus ka diskussioone. Kuid Lutheri diskussioon puudutas kiriku jaoks liigolulist teemat, patukustutuskirjadega kauplemist kirikus.
Siinkohal võttis tollane kirik seisukoha, et Luther on läinud üle lubatud piiride, temalt nõuti meele muutmist. Seepeale algas reformatsioon. 

Keskaja kirik kadus ja midagi täiesti uut sündis. Kuid see uus looming, reformatsiooni kirik, luterlik kirik, ei olnud täiesti uus, vaid katsetus leida üles vana, ning seda katsetust on kandnud Jumal.
Luterlus ei ole ei katoliku kirikust ega mingist muust kirikust välja kasvanud haru, kõige pigemini vana kiriku uus võrse. Luterluses kujunes täiesti oma kirikunägemus, erinev katoliiklusest. Nimelt ei ole kirik mitte organisatsioon, mille tegevust võib alustada, lõpetada, reguleerida, mida võib harudeks ja osadeks jagada. Kirik on Jumala sõna looming. Jumal ise loob kirikut.

Mis teeb siis kirikust kiriku? Kiriku tunnuste loetelusid on mitmeid, muude hulgas mainitakse ikka järgmisi: Jumala sõna, armulaud, palve, armastus, ristikandmine. Me näeme, et need on vaimulikud, mitte organisatsioonilised mõisted. Niisiis ei ole kirik sõltuvuses ei Rooma paavsti järjepidevusest ega teatud kindlast kirikukorrast.
M. Luther põletas kord koos üliõpilastega kirikuseaduseraamatu. Barbaarne tegu, kuid piibellik prohveti sümboltegu: kirikust ei tee kirikut mitte kindel seaduskord, vaid Jumala sõna.
Kust võttis Luther selle julguse näha nähtava kiriku tunnuste (ametihierarhia, kloostrikorrad, paavst, palverännakud, kõrgliturgia) langemist ja olla uue alguse juures? Kandev jõud oli Piibel. Luther oli Vana Testamendi teadlane. Ta luges Jumala sõna, ja see sõna kandis. See lahutas tõe ja vale. Selle alusel tunnetas ta, mis on vajalik teha.

Iga ajastu loeb Piiblisse sisse oma ajastuomase sõnumi. Teisiti ei saa see ollagi, sest inimene loeb teksti oma hariduse taustal ja oma ootustega, kui just Jumal ei ärata teda lugema uuel viisil.
Näiteks loeti kloostris Piiblist «Jumala õigus», ja mõisteti, et mina pean pingutama, olemaks nii õige, et Jumal mind armastada võiks. Lutheri äratas Jumal lugema teisiti. «Jumala õigus» tuleb taevast alla, patuse juurde, patust õigeks tegema, Jumala enese armastusest.
Lutheri viis lugeda Piiblit ei olnud päriselt tema ajast. Lutheri aeg nägi Piibli ütlustes täiendusi roomalikule-germaanlaslikule vagaduseluraamistusele. Lutheri aeg nägi Piiblis Aristotelese olemisõpetust ja Origenese nelja piiblitõlgendusmeetodit.
Luther aga, erinedes keskajast, kasutas ka keeleteadust. Tagasiminek ladina keelelt heebrea ja kreeka keelele tõi talle tänapäevalgi tuntud tõdemuse – eri ajastud mõtlevad erinevalt. Uus mõtlemine laskis tal leida üles vanaiisrael­liku nägemuse, vanema kui antiik- või keskaja filosoofia.
Piibel jutustab Jumala ajalugu oma rahvaga. Enam polnud oluline mitte seisev tõde, vaid sündiv tõde. Patusest saab õige, sest Jumal tahab nii.
Siit samm edasi oli emakeelne, Piiblil põhinev jumalateenistus ja usuelu, astumine uusaega. Kas kirik jäi reformatsiooni murrangutes endiseks? Konfessioonijaotus (katoliiklus, luterlus, reformeeritud kirik) ei jäänud endiseks. Jumala kirik aga on ikka Jumala kirik. Kiriku väline vorm ei jäänud endiseks. Luterlus ammutab sügavamalt kui keskaja kirik.

Vallo Ehasalu,
teoloog

11 Kommentaari artiklile “Usupuhastuspüha”

  1. Enn Auksmann ütleb:

    Kas teoloog ja vaimulik ei peaks olema korrektne ning mitte kirjutama asju, mis ei vasta tõele? Pean silmas järjekordset juttu “raha eest pattude andeksandmisest” ja “patukustutuskirjadega kauplemisest”.

    Kuna mõne teatmeteose tekst võib olla liiga spetsiifiline, siis tsiteerin lihtsalt üht preester Vello Salo märkust antud küsimuses ühes “Postimehe” lugejakirjas:

    “Katoliku kirikus tähendab indulgents patukaristuse amnestiat, teisisõnu patu läbi tehtud kahju hüvitamist. Patukaristus on aga niisama vähe patukustutus kui autoratas on jalgratas: ainult üks osa liitsõnast on ühine.”

    Ma mõistan, kui ateistlikust propagandast pimestatud inimesed ei tea, millega on tegemist, ent teoloogilt eeldan siiski enda asjaga kurssi viimist, eriti siis, kui on plaanis avaldada mõni vastavat teemat käsitlev ajaleheartikkel.

    See puudutab ka seda, mille artikli autor justkui vihjab olevat katoliikliku kirikunägemuse. Huvitav, millistel katoliku kiriku dokumentidel taoline käsitlus rajaneb?

  2. von Volcker ütleb:

    Probst Auksmann piaks möisa tallis peksa aama ziiz ehk möistus pähhe saap.

  3. Eku ütleb:

    Pole oluline, mida indulgents teoreetiliselt tähendab. Fakt on see, et nendega avalikult kaubeldi. Raha vajas nii paavsti õukond kui kõrgemad vaimulikud. Luther astus välja just vale tõlgenduse pärast.

  4. Jacob von Holtz ütleb:

    Ja-jahh, Probst Auktzmannil tarkus tagumikkus, palju peksma vaija, siss ehkö lähhep öigesse paikka

  5. Ustav kodanik ütleb:

    Oi-oi, või saksad kohe jaol. Mina olen aus ja ustav kodanik ning kaitsen vend Auksmanni täie rinnaga.

  6. Lihtne inime ütleb:

    Lubage ka mul sõna sekka öölda. Mina olen lihtne inime ja käin iga püha kirikus. Nee reestrihärrade riided on nii ilusad, et ahhetama paneb nagu inglid on nemad kohe ja Peapiiskop on nagu jeesuke, tahas kohe ta kuueäärele suud anda. Jutlused on nii ilusad ,et panevad südame põksuma ja toovad kõik mõtted Jumala ette. Ei taha enam üldse patust mõeldagi, ainult igavesest õnsusest taevariigis. Ja muusika rõkkab orelil nii, et tahas rõõmust lausa karjuma hakata. Laulan hoolega kaasa, palju laule on peas ning kodus laulan ainult kirikulaule ja kuulan ainult pereraadiot. See ilmaelu ei huvita mind üldse ja patt on vaadatagi sinna poole. Televiisorist vaatan ka ainult Ajalikku ja ajatut ning muul ajal las puhkab, ei raiska elektrit. Mul ju penss väike peab kokku hoidma, sest kümnist on kirikule ka vaja korralikult maksa. Niiet need, kes muudkui virisevad kiriku kallal on ühed patused ja ilkujad. Jäägu nad ometi vait ja vaadaku oma patuse elu peale. Kord tuleb Jeesus ja pühib nad kõik minema nagu aganad ning siis mina valitsen nagu kuningas. Nii ütles ka kirikuhärra oma jutluses . Aamen konks.

  7. Lihtne inime ütleb:

    Nüüd ma pean küll kaebama! Mul käis külaline ja hakkas kõva häälega mind sõimama, et ma olevat üks väga loll ja harimata inime. Oi sa heldene Jummal, siis on ju kõik õiged kristlased lollid!

  8. kristlane ütleb:

    Lihtsas keeles ja siiski sügavale tabav artikkel! Suur tänu!

  9. Enn Auksmann ütleb:

    Leian, et on väga oluline, et ajaleheartiklis esitataks korrektset informatsiooni.

  10. Eremiit ütleb:

    Tänu õpetajale Vallo Ehasalule asjaliku artikli eest. Põhineb tõel ja usul. Veelkord suur tänu.

  11. Jaan Tooming ütleb:

    See artikkel on ausa luterlase kirjutatud. Tänan õpetajat Vallo Ehasalu. Pole ime ,et ta on mõnedele pinnuks silmas.

Valmistage Issanda teed; vaata, Issand Jumal tuleb jõuliselt ! (Js 40:3a,10a)