Esileht » Arvamused » Kolumn »

Usupuhastuspüha mõtteid

05.11.2014 | | Rubriik: Kolumn

Merille Hommik

Minu vanavanaonu Anton Jürgenstein, kes oli kooliõpetaja, kirjamees, kriitik ja Postimehe toimetaja, kirjutas oma mälestusteraamatus ühest kavalusest, mida ta noore mehena kasutas sisseastumisel Valgas asunud ja kooliõpetajaid ettevalmistavasse Jānis Cimze seminari:
«Ma tegin veel ajaloos hea viguri. Küsis mu käest ajalooõpetaja: ma jutustagu temale Speyeri riigipäevast. Ehk ma ajaloos küll hästi olin ette valmistanud, sest see asi mind huvitas, ei teadnud ma Speyeri riigipäevast ometi silmapilgult muud, kui et «protestandi» nimi sealt pärit on. /../ Sellepärast otsustasin ma kiiresti jutustama hakata Wormsi riigipäevast ja Lutheruse esinemisest seal, mis igal karjapoisil tuttav.»
Mulle jäi tsiteeritud lõigust eriliselt meelde fraas «igal karjapoisil tuttav». Karjas käis sada viiskümmend aastat tagasi enamik maapoisse ning me võime tänapäeval mõista seda ütlust, et iga noore inimese teadmistepagasisse kuulus 19. sajandi teise poole Eestis ka lugu Martin Lutherist Wormsi riigipäeva ees, kus ta ütles oma kuulsad sõnad: «Siin ma seisan ja teisiti ma ei saa!»
Kui küsitleksin tänapäeva kooliõpilasi, siis ilmselt teaksid seda lugu üsna vähesed. Mulle näib, et kõik luterlased võiksid nii aidata seda teadmiste lünka täita. Näiteks võiksime suuremat uhkust tunda luterliku kiriku ja selle ajaloo üle.
EELK vaimulik Jaan Lahe postitas eelmisel nädalal Facebookis soovi usupuhastuspühaks: «Mida rohkem ma pean kuulma jutte, et protestantlik kirik pole ikka õige kirik, et evangeelsed kirikud on taganenud «õigest apostlikust pärimusest» ja peaksid pöörduma tagasi «emakirikusse», seda rohkem ma tunnen, et olen protestant ja tahangi seda olla ja et ma olen oma kiriku üle uhke – vaatamata tema puudustele ja vigadele.» Just sellist laadi hoiakutest olen vahel luterlikus kirikus puudust tundnud.
Tunnistan, et ka mina olen end luterlasena enamasti hästi ja uhkena tundnud. Ühelt poolt on mulle ikka imponeerinud luteri kirikute sügav tarkus ja erk sotsiaalne närv. Nii olen imetlenud Saksamaa tarka ja Skandinaavia hoolivat luterlust, mis seisavad inimeste kõrval nende sünnist surmani.
Tunnen sügavat respekti EELK liikmete ees, kes targalt ja hellalt hoiavad ligimesi. Nii liigutas mind tõsiselt mõned nädalad tagasi artikkel surijate saatjast vaimulik Tanel Otsast (Naisteleht 09.10.2014) ning samuti teoloog Urmas Nõmmiku selge ja sõbralik esinemine hiljutises (20.10.2014) «Plekk­trummi» saates. Luterliku kiriku väärtus ja sügavus jõuab niisuguste näidete kaudu ka väljapoole kirikumüüre.
Teisalt on mulle ikka meeldinud luterliku mõtte mitmekesisus, mis sageli läheb kartmatult juurteni. Näiteks on just luterlikud Lutheri uurijad pannud kahtluse alla, kas Martin Luther Wormsi riigipäeva ees ikka ütles need paar lõiku tagasi tsiteeritud kuulsad sõnad «Siin ma seisan ja teisiti ma ei saa». Selline mitmekesiste arvamuste ja näiliselt iseenda vastu suunatud väidete tõsiselt võtmine on suur samm erinevaid seisukohti mõista püüdmise poole ja distantseerumine hukkamõistmisest.
Mõtiskledes eesti keeles ilmunud Martin Lutheri teoste üle rõhutab süstemaatilise teoloogia professor Anne Kull Lutheri oskust näha mitmekesisust: «Lutheri ristiteoloogia on teoloogia vastupidise kaudu: inimesele ei too midagi head see, kui ta tunneb Jumala hiilgust ja vägevust, aga ei tunne Jumalat, kes ilmutab end ristil ja kannatuses.
Auhiilguse teoloog otsib seda, mis on samane sellega, mida inimene juba oskab ihata ja hinnata (au, kuulsus, võim, raha jne), ristiteoloog – kui taas kasutada veidi tänapäevasemat sõnastust – otsib erinevust, näeb samasuse petlikkust, märkab pragusid monoliidis, ei ehmu irooniast ega paradoksidest. Seetõttu nimetab ristiteoloog asju õigete nimedega.» («Martin Luther – südametunnistuse õpetaja»; Eesti Ekspress, 19. märts 2013)
Viimase rahvaloenduse andmed kinnitavad jätkuvalt, et Eestimaa usklik inimene on reeglina kõrgema haridusega kui mitteusklik. Usun, et siin on oma osa ka luterlikul hariduse tähtsustamisel. Haritud inimene on aga usulise õpetuse suhtes avatud ja analüüsiv ning on täiesti loomulik, et paljud koguduseliikmed mitmekesistele arvamustele ja usupraktikatele aluse loovad. Vabas ning loomingulises arvamuste ja vagaduse mitmekesisuses võikski peituda EELK üks alustaladest. Niisuguse kiriku üle saavad kõik eestimaalased uhkust tunda.
Jürgenstein,Toomas 2013

 

 

 

Toomas Jürgenstein,
Eesti Kiriku kolumnist

See ongi võit, mis on võitnud ära maailma – meie usk. (1Jh 5:4c)