Esileht » Elu ja Inimesed » Kirikuelu »

Usupuhastuspüha enesekriitiline rõõmusõnum

30.10.2019 | | Rubriik: Kirikuelu

31. oktoobril 1517 naelutas Martin Luther Wittenbergi lossikiriku uksele 95 teesi, mis olid kirjutatud ja üles pandud mõttevahetuse tarvis. Pildil Wittenbergi lossikiriku kuulus uks. Kätlin Liimets

Tartu ülikooli usuteaduskonna juhataja Urmas Nõmmik kutsus kristlikku usku ajakohaselt uuesti tõlgendama. Küllap kehtib sama nõue usupuhastuse ehk reformatsiooni kohta. Piibel jääb üha kaugemasse ajalukku, kuid vahendab endiselt ilmutust. Reformatsioon ei ole ilmutus, vaid kriitika, et leida puhtam usutasand.

Puhta mõistuse järgi
Usupuhastust tõlgendades võiks väita, et õige kriitika on ühtlasi enesekriitika. Luterlust on algusest peale iseloomustanud kriitiline hoiak, mis on teinud meie konfessiooni arvustajate väitel ka liiga mõistuspäraseks.
Heinrich Heine sõnul pärinevat luterlusele omane ratsionalism Lutherilt eneselt, kes tunnustas Wormsi riigipäeval ainult neid argumente, mida esitatakse Piibli või selge mõistusega (ratione evidente). Sarnaselt öeldakse Augsburgi usutunnistuses (VII ptk), et evangeeliumi ja Jumala sõna tuleb mõista „puhta mõistuse järgi” (nach reinem Verstand) ehk õiges arusaamises.
Reformatsiooni kultuurilist mõju on korduvalt esile tõstetud. „Meie, sakslased, oleme kõige tugevam ja kõige targem rahvas,“ kirjutab Heine, kes läks ise juutlusest üle luterlusse. „Kuna nüüd Luther oli lausunud, et tema õpetust ainult piibli enesega või mõistuse argumentidega ümber võib lükata, oli inimmõistusele antud õigus piiblit seletada, ja tema, mõistus, leidis tunnustamist ülemkohtunikuna kõigis tüliküsimustes religiooni alal. Siit tekkis Saksamaal nõndanimetatud vaimuvabadus.“
Heine on veendunud: „Tõepoolest, mitte kusagil, isegi mitte Kreekamaal polnud inimese vaimul olnud võimalust nii vabalt end väljendada kui Saksamaal läinud sajandi keskpaigast“, s.t alates valgustusajast 18. sajandil. „Eriti just Preisimaal valitses piiritu mõttevabadus.“ (Heinrich Heine, Religiooni ja filosoofia ajaloost Saksamaal (1834). – Valitud proosa. Tallinn 1967, lk 219j) Aga ka mujal luterlikes maades arenesid ülikoolide usuteaduskonnad ja saksa klassikaline filosoofia.

Eksitavad tõestamata hüpoteesid
Ajaloolis-kriitiline meetod, mida kujundas Baruch de Spinoza ja mis tungis piibliteadusesse 18. sajandi keskel, kodunes samm-sammult protestantismis, kus „puhas ja selge mõistus“ oli tõstetud otsustajaks ilmutuse kõrval. „Pühakirja ei tule seletada mingil muul viisil kui teisi raamatuid!“ Uurimine nõuab „tühja pead“, s.t erapooletust. Usk ei tohi enam segada rangelt teaduslikke järeldusi, mis tehakse ainuüksi mõistuslikul teel.
Nõnda hakkas piibliteadustes järeldusi juhtima nn teaduslik maailmapilt, mis aktsepteerib peamiselt ainult seda, mida lubab teaduse hetkeseis. Sel viisil tõlgendati ümber Piiblis leiduvad imed ja muud vaated, mida on peetud iganenuks. Pole ime, et ajaloolis-kriitilist piiblieksegeesi, mis valitseb ülikoolides, on nimetatud lausa ateistlikuks. See meetod on ka taustaks pühakirja ümber­tõlgendustele, mille üle väideldakse praegu (homoteema jt).
Hiljuti panid mind võpatama Erwin Hesse sõnad 20. sajandi piibliteadlase Rudolf Bultmanni mõjuka teose kohta, mis põhjustas „maavärina“ kogu lääne teoloogias, sest evangeeliumide tekkimist tõlgendatakse seal rahvamütoloogia laadis: „Minu teada – ja ma olen veendunud, et ma ei seisa üksi – on raamatud, mis avaldasid kõige negatiivsemat mõju meie sajandil, Adolf Hitleri Mein Kampf ja Bultmanni nimetatud teos“ (Erwin Hesse, Das Evangelium im Widerstreit der Theologen. Una Voce 1985, lk 95: http://www.una-voce.de/uploads/1/2/8/3/12837883/85_h_1.pdf). Ehkki ammu on selge, et evangeeliumide pärimusi ei edastatud rahvaluule vormis, eksitavad nn liberaalse teoloogia uuemad tõestamata hüpoteesid endiselt avalikkust. Loomulikult toimus piiblikriitika võimulepääsemine aegamisi, vallutades järk-järgult territooriume.

Usu norm ja mõõdupuu
Järjekordsel usupuhastuspühal tasub seega kriitiliselt küsida, kas ei tuleks tagasi pöörduda Martin Lutheri poolt väljendatud ja kristlasi seniajani ühendava põhimõtte juurde, et usu normiks ja mõõdupuuks on pühakiri, mitte inimese mõistus või teadus. See ei ole võimatu, sest näiteks ortodoksi ja katoliku kirikutes tunnustatakse ajaloolis-kriitilist meetodit üksnes tingimusel, et see ei riku kiriku õpetust, mis rajaneb Jee­suselt apostlitele antud pärimusel. Sarnaselt on mõistetud piibliteaduste rolli ka protestantlikes vabakirikutes. (Arne Hiob, Luterliku dogmaatika alused. Tallinn 2013, lk 91–100)
Ilmutus, mida vahendab Piibel, on ju palju suurem, kui suudab haarata inimmõistus – kuidas saab siis teadus olla lõplikuks otsustajaks, purustamata ilmutust?
Saksa piibliteadlane Klaus Berger on teinud ettepaneku, et ajaloolis-kriitiline meetod võiks ise alluda reformatsioonile ja tunnustada (julgemini) „müstilisi fakte“, mida teadus küll hetkel ei saa kinnitada, kuid millele osutab loodusteaduste areng, kus reaalsus paistab üha „müstilisem“ ja keerukam. (Arne Hiob, Jeesus usu ja teaduse vahel. Tallinn 2017, lk 36jj)
Teaduse taotlus tõlgendada maailma ilma „üleloomulikuta“ ei ole ise teaduslik, vaid põhineb vastaval usul. Sest loomuliku maailmaprotsessi peenhäälestuses viitab paljugi sellele, et põhjusi on tulnud ka väljastpoolt. Miks mitte lähtuda teistsugusest usust, kus eeldatakse Jumala otsustavat rolli „imesidki“ põhjustada? Kumbki lähenemisviis ei ole lõpuni „teaduslik“, vaid toetub ühtlasi usule.
On saanud selgeks, et erapooletut (piibli)teadust ei ole olemas. Millised eeldused, sellised tagajärjed! Teaduslikku vabadust ei tohi piirata, olgu uurija kasvõi ateist, kuid sama vabalt võib tema tõestamatuid väiteid tagasi lükata.
Miks peaks usaldama „teaduse“ sildi all uurija isiklikke vaateid ja eelistusi? Kristlane ja teoloog peaks aga otsustama kristliku usu kasuks vabatahtlikult oma uurimistöös. Õnneks leidub luterlasi, kes on endiselt valmis tunnustama normi ja mõõdupuuna pühakirja.
Usupuhastuspüha enesekriitiline sõnum on viimselt rõõmustav!
Arne Hiob,
teoloogiadoktor,
EELK Usuteaduse Instituudi süstemaatilise teoloogia professor

Teemad:

Teie niuded olgu vöötatud ja lambid põlegu! (Lk 12:35)