Usupuhastuspüha

Tänavu tähistame reformatsiooni 501. aastapäeva.
31. oktoober 1517 märgib kirikuloos päeva, mil luterliku pärimuse kohaselt katoliku kiriku teoloog ja munk Martin Luther naelutas Wittenbergi lossikiriku uksele oma 95 teesi indulgentside asjus. Kuidas on lood nende kajavate haamrilöökidega tegelikult, jäägu ajaloolaste vaielda. Pool tuhat aastat on ju piisav aeg ka ilusate legendide kinnistumiseks. Kindel on küll, et Luther saatis selliselt dateeritud teesid oma otsesele vaimulikule ülemale peapiiskop Albrechtile.
Luther soovis algatada sisulist teoloogilist arutelu, et lõpeks patukustutuskirjadega hangeldamine. Läks aga hoopis teisiti. Möödus viis sajandit, enne kui 2017. a Lundis kohtusid Rooma paavst ja luterlike kirikute ülemkarjased, et kummarduda ühiseks lepitavaks palveks. Täieliku ühtsuse taastamiseni tuleb aga veel väga pikk tee käia. Ometi on tänavu reformatsiooni aastapäeva pühitsedes põhjust tunda oluliselt reaalsemat lähedust kirikuga, millest Luther kord tüliga lahkuma sunniti. Eestlastele lisas seda lepitava ühtsuse tunnet oluliselt ka paavst Franciscuse hiljutine külaskäik.
Kas kirik muutuvas ajas või ajas muutuv kirik? Tänu Jumalale! Nii üks kui teine. Vaieldamatult kannab kirik endas igikestvat sõnumit. Kristus on sama eile, täna ja igavesti. Kiriku imetlusväärseks õnnistuseks on järjepidevus. Sajandeid maamärkidena kestnud kirikud, Piibli igavikuline tarkus ja koraalid, mida lugematud inimpõlved laulnud. Kes oskab seesugustest asjadest natukenegi lugu pidada, leiab kirikus ja ristiusus hingele küllaga tuge. Kel on aga kannatlikku meelt kiriku traditsiooni tundma õppida ning edasi kasvada, leiab usu – oma koha ning kutsumuse pühade osaduses.
Issand on üks, aga inimeste meel heitlik. Kirik on oma pika ajaloo vältel üle elanud palju muutuste torme. Erinevate kristlike konfessioonide sünd on ilmselt olnud lisaks suurele inimlikule eksitusele ka vankumatu Jumala arm. Armuand on seegi, et meie väikese rahva kirik EELK on sajandipikkuse iseolemise vältel kogetud katsumustest hoolimata püsima jäänud. Samas peame endale aru andma, et tänane kirik pole väga paljus enam sama mis asutamise hetkel ega ka mitte niisugune, nagu oli mõnekümne aasta eest. Olud, mille keskel kirik elab, on ajas muutunud.
Ruhnu vanas puukirikus on pingiridade otstes seintel näha kummargil varjud. Kirikulised istusid aknast paistva päevavalguse ees nii lugematuid kordi, et nende varju koht jäi seinal pleekimata. Kas tänased lapselapsed oskavad kodukirikus näidata pinki, kus armastas istuda nende vanaema?
Järjepidevuse katkemine, kohati eelkäijate kogemuse teadlik hülgamine on tänapäeva elulaadi iseloomustav ulatuslikum probleem. Sellest tulenev minakesksus teeb pea võimatuks ühiskonnas mõnegi otsuse langetamisel koosmeeleni jõudmise. Taoline ilming tungib paratamatult ka usuellu. Ma pole lihtsalt leidnud paremat selgitust usaldamatusele, mis meie ühiskonnas ja kirikus on juba mõnda aega esile kerkinud.
Resoluutselt kellegi või millegi vastu olemisest on saanud nüüdisaegne indulgents, mis avab ukse vastuolijate petlikult õndsana näivasse äratundmisse, et nad ajavad õiget asja. Ja ebausaldusväärsed väljaspool olijad, kes pole pagulaste, Rail Balticu, kooseluseaduse, puidurafineerimistehase või kanafarmi vastu, põlegu hereetikuile ja ajupestud tolerastidele mõeldud põrgutules.
Martin Luther vaidlustas tollase kiriku kujutelma indulgentside paradiisi aitavast väest. Ta lükkas ümber ka õudusjutu puhastustulest, mille loomisel mõnigi püha vend oli väsimatult luulehobu lennutanud. Loomulikult oli ta omas ajas ketser, sest rikkus nii ilusa ja tulusa loo ära. Kuid Luther uskus, et Jumala kohtujärje ees päästab vaid Kristuse arm isegi siis, kui Jumala maapealne asemik või kõrgeauline kirikukogu suvatseb teisiti arvata.

 

 

 
 
Mart Salumäe,
Põhja-Ameerika praostkonna praost