Esileht » Uudis » Esileht »

Usundiõpetajad pidasid bussikonverentsi

29.10.2014 | | Rubriik: Esileht

Viimsi kooli õpetaja Nete Tutsu jagamas vaatluspraktika kogemusi. Kätlin Liimets

Sügisvaheajal, 22. oktoobril tegid koolide usundiõpetajad väljasõidu ning pidasid konverentsi «Elatud usk ja usundiõpetus».

Sügisilm on karge ja muutlik: kord madalad pilved viimaste kaseräbalatega, siis päikeseline helesinine taevas rünkpilvedega. Selles maastikus sõidab buss usundiõpetajatega, et pidada ratastel konverents, mis sisaldas bussivahekäigus peetavaid ettekandeid, Pühtitsa kloostri, Kallaste vanausuliste kiriku ning Ranna ohvritamme külastamist. Konverentsi korraldasid Tartu ülikooli usuteaduskond, EELK Usuteaduse Instituut ja religiooniõpetajate liit.
Avaettekandes rõhutas teoloogiadoktor Olga Schihalejev, et tänapäeval on aina olulisem osata suhelda erinevate maailmavaadete esindajatega. Ei piisa nn õpikuusust, mis pakub uskumuste, normide ja ideede terviklikku süsteemi, ent võib jääda elukaugeks. Koolis õpetatav õpikuusk peab olema dialoogis elatud usuga. Heaks võimaluseks on õppekäigud ja külalised tundides.
Elavat huvi tekitas teoloogiadoktor Lea Altnurme ettekanne individuaalsest religioossusest ehk oma usust, mille eripäraks on sünkretism ja sõltumatus institutsioonidest. Ettekandja eristas oma usus ristiusust, uuest vaimsusest või ida usunditest ja uuspaganlusest mõjutatud suunad. Inimeste usulised vajadused ei kao, isegi kui neile toimiv institutsioon ei sobi, otsitakse ja leitakse uusi võimalusi usus elamiseks.
Terviku lõid oma mõtetega folklorist Marju Kõivupuu ja maausku lähedaseks pidav TÜ arheoloogia doktorant Pikne Kama. Nad kõnelesid inimese ja looduse religioossetest suhetest.
Tavapäraselt haakub teema maausulistega, ent Kõivupuu leidis, et vaade võiks avaram olla: «Inimese ja looduse religioossed suhted ei peegeldu üksnes läbi traditsiooniliste looduslike pühapaikade, need on palju mitmekesisemad, näiteks paik, kus saame tagasi tasakaalu – n-ö individuaalsed pühapaigad.»
Justkui näitena, kuidas koolis õpetada, vaheldusid ettekanded peatustega paikades, kus elatakse usus. Vinges sügistuules tutvustas õde Maria Pühtitsa kloostrit. Kallaste vanausuliste kiriku uksed ja vastuvõtjate südamed olid avatud rohketele küsimustele. Ainult Ranna ohvritamm näis üsna tummalt uudishimulikku seltskonda tunnistavat.
Usundiõpetuse õpetaja Toomas Jürgenstein jagab seda meeleolu konverentsi viimases sõnavõtus: «Usund on tõsine asi. Kui jätta elatud usk kõrvale, siis on oht, et usund muutub õpilastele mänguks, justkui polegi päris.»
Kätlin Liimets

See ongi võit, mis on võitnud ära maailma – meie usk. (1Jh 5:4c)