Esileht » Arvamused » Arvamus »

Usun Allahit. Ja tänan Jeesust, et olen elus

26.05.2004 | | Rubriik: Arvamus, Kolumn

Paar kuud tagasi helises mul kodus telefon ja sealt kostus hääl: «Siin uuringufirma see-ja-see (ma ei mäleta enam mainitud firma nime), vastake kohe kahele küsimusele. Kuhu kaob raha? Ja kust tuleb tolm?»
Et ma ammust tuttavat kohe häälest ära ei tundnud, kulus tükk aega enne, kui suutsin end ja oma mõtteid koguda. Ega esitatud küsimused pole ka kergete killast. Ühelt poolt justkui nagu teaks vastust, kuid teiselt poolt raha ikkagi muudkui kaob ja kaob ning tolm muudkui tuleb ja tuleb.
Iraagis on ka samamoodi. Justkui peaks olema selge, kuidas ja kelle abiga demokraatia tuleb, aga probleemid aina kasvavad. Tänaseks päevaks on jäänud väga vähe alles neid, kes mõtleks tõsiselt, et Iraaki mindi demokraatiat viima või kes üldse veel küsiks: «Kuidas demokraatia Iraaki tuleb?» Olukorras, kus näiteks naaberriigis Saudi Araabias pole autoritaarse monarhia kõrval ei valimisi ega konstitutsioonigi, kuid USA majandushuvid on kaitstud ja seetõttu probleeme ei ole, tundub selline küsimus pehmelt öeldes veider.
Nüüd saame iga päev aina uusi teateid sellest, mida USA armee on vangidelt informatsiooni saamiseks ette võtnud. Tavaliselt öeldakse uudistes lihtsalt, et on veel pilte ja videoid, millel kujutatu on võikam sellest, mida seni avalikkusele on näidatud. Teinekord aga kirjeldatakse neil piltidel olevat täpsemalt. Näiteks eelmisel reedel BBC uudistes edastatud loos räägiti sellest, et vange alandati seksuaalselt, sunniti sööma sealiha ja jooma alkoholi. Ühel pildil lastakse väljaheidetega kaetud vangil jalutada mööda vangla koridori.
Üks mitmesajast hiljuti vabastatud iraagi vangist Ameen Saeed al-Sheik ütles, et piinamise eel oli üks sõdur temalt küsinud, kellesse ta usub. Seejärel tunnistasid mõlemad oma usku. Vang tunnistas oma usku Allahisse ja sõdur ütles seepeale: «Aga mina usun piinamisse ja ma piinan sind.» Sõdur peksis vangi haavatud jalga ning nõudis, et too neaks oma usku ning tänaks Jeesust, et ta on ikka veel elus. Et valu ei andnud järele, siis Allahit uskuv mees tänas Jeesust.
Uudised sellisest religioonide «lepitamisest» levivad üle maailma ning usuline sallimatus aina kasvab. Emotsionaalsed ja vaenulikud stereotüübid ameeriklasest ja moslemist levivad nii islamimaailmas kui ka Euroopas. Kes on selles süüdi? Kas ajakirjandus, kes ei oska asju enam salajas hoida ja ärritab rahvast uudistega, mida paarkümmend aastat tagasi keegi ei avalikustanud? Või psüühiliste hälvetega vangivalvurid? Või riigijuhid?
Jeremy Sivits mõisteti esimese vangivalvurina vangide piinamise ja alandamisega seoses aastaks ajaks vangi. Tema süü seisnes selles, et ta vajutas fotoaparaadi nupule ja tegi pilte. Sivitsi väikese kodulinna elanikud Pennsylvanias protesteerivad ning ei suuda kuidagi uskuda, et mees, kes on heast perest ja keda kõik selles linnas tunnevad vaid heast küljest, millekski selliseks võimeline oli. Vähemalt mitte ilma kõrgemalt poolt tulnud käsuta. Ning ega pildistamine ju üksi mingi süü poleks olnud, kui poleks olnud neid, kes kaamera ees kõik pildistamiseks valmis seadsid.
Seisukord on keeruline, kuid mitte lootusetu. Kui natuke põhjalikumalt mõelda, siis võib vähemalt aimata, milline vastus põhjendab kõige paremini usulise sallimatuse kasvu. Samamoodi nagu järele mõeldes aimame ka seda, kust tuleb tolm ja kuhu kaob raha. Ka siis, kui me seda päris täpselt ei tea.
Alar Kilp

Teie niuded olgu vöötatud ja lambid põlegu! (Lk 12:35)