Esileht » Elu ja Inimesed » Persoon minevikust »

Usumees ja pedagoog Jan Amos Komensky

01.02.2006 | | Rubriik: Persoon minevikust

Jan Amos Komensky, pedagoogikateaduse
rajaja, humanisti, filosoofi ja 
usuteadlase surmast möödus eelmisel aastal 335 aastat
(28.03.1592–15.11.1670).

Komensky ideed jõudsid Eestisse pärast
Tallinna Gümnaasiumi ning Academia Gustaviana avamist. Tartu ülikooli kasvandik
Gezelius ilmutas peale Komenskyga kohtumist Tartus 1648. a kreeka-ladinakeelse
«Janua lingurum reserata aurea», mida kasutati õpikuna, andes eeskuju kogu
Liivi- ja Eestimaa kooliõpetusele. 

Komensky 
uudsetest pedagoogilistest vaadetest ja ideedest (emakeelne haridus,
lihtsam lugemaõppimise meetod ilma tähenimesid üksikult lugemata, klassitunni
süsteem, õppetunni metoodika alused, näitlikustamine jpm) sai innustust B. G.
Forselius, rahvusliku koolisüsteemi rajaja. Komenskylt on ilmunud hulk
didaktilise sisuga teatmeteoseid, milles leiduvaid ideid rakendatakse üle
maailma tänapäevalgi.

Alljärgnevalt avaldame Eesti Evangeeliumi
Vennasteühingu väljaandest Risti Võit lühendatud kujul artikli, mille autoriks
on Vello Niilo.

 

Jan Amos Komensky – suurim isiksus, kelle
vennasteühendus on maailma ajaloole andnud, sündis Määrimaal Nivnices.
Jutlustajaks ja õpetajaks sai ta Fulnekis. Vastureformatsioon oma
taaskatoliseerimisega mõjutas ka tema elu. Ta pidi Fulnekist põgenema. Nii
lahkus ta isamaalt, kuhu ta iialgi enam tagasi pöörduda ei tohtinud.

Uueks koduks sai talle Poola Lissa
(Leszno), kus ta valiti 1632 Vendade Ühenduse piiskopiks. Tuntuks sai ta oma
mõtetega ilma sõdadeta õiglasemast maailmast. Inglise parlament kutsus ta enda
juurde, et ta selgitaks oma ettekujutusi. Rootsis töötas ta kooliraamatute
kallal.

1648 valiti ta piiskopkohtunikuks, st
Vennaste Uniteedi juhiks (ülemaks). Sama aasta tõi Euroopas lõpu
Kolmekümneaastasele sõjale, mis böömi pagulaste jaoks tähendas, et nad ei saa
koju pöörduda.

Komensky kirjutas «Vendade Uniteedi ema
testamendi», milles ta sõnastas oma kiriku pärandi teistele kirikutele ja väljendas
oma lootust tulevasele vabamale elule oma kodumaal.

Mõne aasta töötas ta professorina Saros
Patakis Ungaris. Pärast tagasipöördumist koju põles Lissa uues sõjas ja
Komensky kaotas kogu oma varanduse ja veel trükkimata käsikirjad, mille kallal
ta oli aastakümneid vaeva näinud.

Uueks elupaigaks sai Amsterdam. Seal andis
ta välja oma pedagoogiliste kirjutiste kokkuvõtte «Opera didactica omnia».
Samuti ilmusid kirjutised, mis pidid teenima Euroopas hajuvil elavat Vennaste
Uniteeti. Eelkõige kirjutas ta ühiskondlike reformide ja parema hariduse
programmi «Üldine nõuanne inimlike asjade parandamise kohta».

Oma programmiga pöördus ta kogu inimsoo,
eelkõige aga Euroopa haritute, võimsate ja vagade poole. See mahukas teos
kujutab endast testamenti, mille  tähtsust
väärtustatakse õieti alles täna, kui poliitikas, kirikus ja kultuuris
lähenetakse piirideta Euroopale.

Jan Amos Komensky suri 15. novembril 1670
ja maeti Naardenisse Amsterdami lähedale.

Oma kalleima pärandi, piiskopiametisse
pühitsemise, andis ta edasi oma lapselaps Daniel Ernst Jablonsky kaudu
hernhuutlikele vendadele Nitschmannile ja Zinzendorfile.

Eelkõige meenutame Komensky  lihtsalt, sügavat usku ja selle alandliku
Jeesuse Kristuse eeskujuliku teenri ja tunnistaja armastusväärset südant. /…/

Böömi vendade viimane piiskop ja kuulus
pedagoog Jan Amos Komensky oli kogu oma elu põgenik. Ta otsis paljudes Euroopa
õukondades ja valitsustes abi «surevale emale, Vendade Uniteedile» ja nägi
asjatult vaeva Vendade Uniteedi võrdõigusliku tunnustamise pärast Vestfaali
rahus 1648. a.

 

Jan Amos Komensky tekste

Armastus. Maailma kõigil segadustel
(intriigidel, sassiminekutel) on üksainus põhjus. Nimelt see, et inimesed ei
oska vahet teha vajaliku ja mittevajaliku vahel. Selle, mis neil vaja on,
jätavad tähele panemata, kestvalt tegelevad mittevajalikuga, selle sees
takerduvad ja end selle sisse mässivad. On vajalik tähele panna Kristuse
reeglit ühest, mida vaja on. Ta üksinda on võimeline näitama väljapääsu maailma
labürintidest, et koormaid, mida see peale paneb, kergendada, et võimaldada oma
apluses, et kõht täis saaks. Seda reeglit on Kristus ise kinnitanud sõna ja teo
kaudu.

* * *

Usk, armastus ja lootus vabastavad maailma
selle moonutustest, mida inimliku omavoli kaudu ta kannatab. Kooskõlas Jumala
kavatsustega võib inimene kogu loodut jälle «südame paradiisi» aidata.

* * *

Kasvatus. Õpetusmeetod – kristusekohane.
Kui Kristus oma käskjalgu rahvaste juurde välja läkitas, keelas ta neil
tõrelemast. Õpetamine tähendab juhatamist tuntud asja juurest tundmatu asja
juurde. Ja juhatamine on leebe, mitte vägivaldne tegevus. Ta on täis armastust
ja ei mingil juhul täis viha. Kui ma kedagi juhatada tahaksin, siis ei aja ma
teda, ei tõuka ma teda, ei rebi teda, vaid ma võtan tema tasaselt käekõrvale ja
lähen temaga või ma sammun vabal rajal tema ees ja kutsun teda, et ta mind
järgiks.

* * *

Kahurid tornikelladeks. Sõjas pole mingit
õndsust. Kuna tulevikus ei pea olema mingit juhust vaenu ja sõdade poole tagasi
pöörduda, tuleks relvad hävitada, nagu Jumal nõuab Js 2:4. Kahureid tuleb
tarvitada jahiloomade (metsloomade, ulukite) vastu, sel ajal kui kahuritest
tornikelli võiks valada, et inimesi kokku kutsuda, või muusikariistu, et kõik
teeniksid Jumala ülistamise ja kiitmise eesmärki.

Vaata, sulle tuleb sinu kuningas, õiglane ja aitaja! (Sk 9:9)