Esileht » Pühapäevaks » Jutlus »

Usume, et Vaim hõljub meie keskel

11.06.2003 | | Rubriik: Jutlus

Jh 3:1–8
Mõni inimene on väga reserveeritud kõige selle suhtes, mida oma silmaga näha ei saa ning mida nende arvates tõestada ei saa. Nad on tihtipeale eetiliselt laitmatu käitumisega ja püüavad kõike õigesti teha, käivad koguni kirikus, sest peavad seda õigeks. Kuid Jumal, keda ei saa tõestada, jääb neile kättesaamatuks mõistatuseks. Ka jutlusetekstis tuleb Jeesuse juurde mees, kes otsib jumalakogemust väljaspool eetilist käitumist.
Nikodeemus oli väga auväärne mees, kes oli aastaid tegelenud pühade kirjade uurimisega. Ta oli kuulnud Jeesusest, kes Jumalast rääkides inimesi paelus. Kuid see Jeesus mitte ainult ei rääkinud, vaid ka tegutses. Ta oli kuulnud pulmast, kus Jeesus vee veiniks muutis, või siis templijuhtumist: püha viha täis, ajas Jeesus kaupmehed jumalakojast välja. Nikodeemuse jaoks oli selge, et Jeesus tegutseb Jumala väel.
Märgid, mis Jeesusega kaasas käivad, ajendavad Nikodeemust ebatavalisel tunnil Jeesuse juurde minema.
Nii läheb Nikodeemus öö saabudes Jeesuse juurde. Ta kõnetab teda aupaklikult: «Rabi, me teame, et sa oled Jumala juurest tulnud Õpetaja.» Kuid siiski tekib mulje, et need kaks räägivad teineteisest täiesti mööda. Nikodeemus tunneb huvi Jeesuse isiku vastu. Jeesus aga räägib Jumala tõelisusest, millest Ta ühe osa moodustab.
Nii ütleb Jeesus: «Tõesti, tõesti, ma ütlen sulle, kes ei sünni ülalt, ei või näha Jumala riiki.» Imelik vastus. Jeesus lükkab küsija järsult tagasi, kuigi too huvi ja pealehakkamist näitab. Talle antakse mõista: sa ei saa siin kaasa rääkida. Siin on juttu vaimulikest asjadest. Jumala tõelisusest. Ja seda ei näe mitte igaüks.
Aga Nikodeemus ei lase ennast heidutada. Ta jääb. Ta küsib edasi: «Kuidas saab inimene sündida, kui ta on vana? Ega ta saa ju minna tagasi oma ema üska ja teist korda sündida? Jeesus, räägi ometi selgemalt!» Nikodeemus teab väga hästi, et juttu pole ihulikust sündimisest. Kas ta teeb Jeesuse üle nalja? Või on ta lihtsalt kannatamatu, sest Jeesus jätab ta küsimused kõrvale? Ta tahab ju tõsiselt teada, mida teha selleks, et näha Jumala riiki, et saada uueks inimeseks.
Ka meie oleme täiskasvanud. Palju on seda, mis takistab meil uueks saamast: mugavus ja vanad harjumused. Veendumused, millest ei tahaks loobuda. Tõrjemehhanismid, mis ei lase tavapärast vaadet elule muuta. Ebaõnnestumised, mida endaga kaasas kanname. Ja hingehaavad, mis valu tekitavad. «Ma ei saa ju kõike seljataha jätta. Justkui oleks mu vead tegemata, hirmud kadunud ja haavad olematud.» Ja võibolla küsime koos Nikodeemusega, kuidas saada uueks inimeseks?
Jeesus vastab: «Uueks saate ainult ristimise kaudu. Uus nägemus elust, uus vaade elule ei sõltu teie tegemistest, vaid üksnes Jumala Vaimust. Jumala Vaim on vägi, mis teid muudab.» Jumala Vaimust osasaamise väline märk on ristimine.
Kas see vastus rahuldab? Kas inimesed saavad ristimise läbi uue eluperspektiivi? Enamus meist on ristitud. Kas näeme seeläbi asju, mida teised ei näe? Ristimine pole kindlasti maagiline talitus, mis avaks meie kolmanda silma. Kuid ristimine on Jumalaga käimise välise tee sisemine märk.
Kui me ennast või oma lapsi ristida laseme, on see akt seotud Kolmainu Jumala tunnistamisega: usume, et meie ise ja maailm on olemas tänu Loojale. Usume, et Jeesus Kristus on meie vennaks saanud. Usume, et Vaim meie keskel mõjub.
See mõjub nagu keeruline mõttekonstruktsioon, väljendab aga seda, mida me seoses Jumalaga kogeme. See väljendab seda, et näeme midagi, mida näha pole.
Kui see nägemine vaid nii lihtne oleks! Sest me ei näe seda, mida usume, mitte alati selgelt ja puhtalt. Nägemine ja mõistmine pole meie omand. Ja me pole mitte alati veendunud kõiki usutunnistuse osi öeldes. Jeesus peab seda silmas, kui ta ütleb: «Tuul puhub, kuhu ta tahab, ja sa kuuled ta häält, kuid ei tea, kust ta tuleb ja kuhu läheb. Niisamuti on kõigiga, kes on sündinud Vaimust.»
Ilus ja lohutav pilt: nii vähe, kui on võimalik ära tunda tuule tekkimiskohta, jõudu ja sihti, nii vähe saab Jumala Vaimu põhjustada ja vallata. Jumala Vaim tuleb ja kingib uusi arusaamu ja uut elu, aga ma ei saa Teda hallata. Ma ei saa teha midagi, et Ta minu juurde tuleks.
Ma võin märgata Tema sahinat ja lehtede kohisemist puudes. Ma saan akna avada. Ma võin arvestada Jumala Vaimuga oma elus, kuid ma ei valitse selle üle. Seepärast on päevi, mil ma seda ei märka. Seepärast ei suuda ma Jumala Vaimu ka teistele selgeks teha. On ka teistsuguseid päevi, mil ma olen kantud Jumala tuulest, Tema Vaimust, Tema armastusest. Neil päevil tunnen, et Ta mind oma hoolitsevate kätega varjab ja endaga seob. Aamen.
Merike Schümers-Paas, E.E.L.K. Saksamaa praostkonna praosti kt

Teie niuded olgu vöötatud ja lambid põlegu! (Lk 12:35)