Usuliste elamuste ülimuslikkus
/ Autor: Eesti Kirik / Rubriik: Arvamus, Kolumn / Number: 20. märts 2002 Nr 11 /
Paar nädalat tagasi levis uudis ulatuslikust üledooside puhangust Tallinna narkomaanide hulgas, mis seadis surmaohtu üle viiekümne enamasti noore inimese elu. Juhtunut põhjustas tavalisest heroiinist tunduvalt kangem narkootikum, mida kutsuti «valgeks hiinlaseks». Sündmuse kommentaarina jäi mind kummitama lause «valge hiinlase juhtumit» kajastanud Eesti Ekspressi artiklist, kus öeldi, et orgasm on sellest narkootikumist saadava kaifi kõrval lapsemäng.
Ehkki narkootikum põhjustab tuhandete elude hävingut, on religiooni võrreldud narkootikumiga. Karl Marxi ütlus, et usk on oopium rahvale, oli efektne ja jäi hästi meelde. Marx tahtis ilmselt väita, et valinud usu, põgeneb inimene elu tõeliste väärtuste eest pettekujutelmade maailma. Marx Marxiks, tema ideede leviku hiilgeajad on läbi. Siiski olen mõelnud, kas ei saaks Marxi usu ja narkootikumi võrdlust pöörata usu kasuks. Usuline elamus peaks ju inimesele narkohallutsinatsioonidest tunduvalt enam rahuldust pakkuma.
Kuigi müstika osakaal kristluses on olnud ajastuti erinev, on see suund kirikus kogu aeg olemas olnud. Võib täheldada isegi, et müstilisi elamusi kogenud inimesed on hiljem oma loogiliste ning ratsionaalsete argumentide suhtes parasjagu kriitiliseks muutunud.
Meenutada võiks kasvõi Aquino Thomast, kes pärast müstilist elamust elu lõpuaastail, nimetas sellega võrreldes oma koguteost «Summa theologiae» kuivadeks aganateks. Kirgastumine, Jumalaga kohtumine, mis haarab inimese kogu olemust, on kindlasti midagi enamat kui narkokaif. Sellest kristliku usu osast on aga suhteliselt vähe kuulda.
Mitte ainult müstika koha pealt, vaid üleüldse tundub päris palju võimalusi olevat usulise keskkonna paremaks eksponeerimiseks. Müstiliste elementidega usulised lood on suurepärased ja kaasakutsuvad igas vanuses inimestele: näiteks lihtsast külatüdrukust kasvanud Prantsusmaa vabastaja nõidpühak Jeanne d’Arc taevaseid hääli kuulamas, vägede eesotsas ja pärast tuleriidal, populaarne õpetaja Abelard oma armastatut Heloise’i kallistamas ja hiljem kastreerituna mungaseisust vastu võtmas, kogu loodut armastav Assisi Franciscus kirikut üles ehitamas ja lindudele jutlustamas jne.
Loomulikult on lihtsameelne väita, et usukeskkonna parem esitlemine ühiskonnas viib suure hulga noori narkootikumide asemel kirikusse. Aga kui sellest ka ühe inimese elu teisele rajale pöördub, on pingutus väärt ettevõtmist.
Toomas Jürgenstein
