Esileht » Arvamused » Kolumn »

Usulisest kompetentsusest täna ja 25 aastat tagasi

07.06.2006 | | Rubriik: Kolumn

Paar nädalat tagasi kuulsin ühel Tartus toimunud konverentsil mõtet, et kui keegi meist tahab poliitikat mõjutada, peab ta liituma parteiga, sest vaid partei kaudu on võimalik poliitikategemist mõjutada.

Seda oli veider kuulata kahel põhjusel. Esiteks, elame ajal, mil nii ÜRO, Euroopa Liit kui ka mitmed rahvusvahelised majandusorganisatsioonid toonitavad, et hea valitsemine nii poliitilises kui majanduslikus mõttes saab toimuda ainult koostöös kodanikeühenduste ja valitsuse vahel. Teiseks aga sellepärast, et kui vaid partei juhib mängu ning oluline on üksnes karjäär parteis, kui palju siis viimase 25 aastaga üldse muutunud on?

Midagi analoogilist täheldan ka valdkonnas, mida nimetan usuliseks kompetentsiks. Ma ei pea silmas mitte usklikkust, vaid haritust nii religioonide traditsioonides ja õpetustes kui ka olulistes usuga seotud küsimustes tänapäeva ühiskonnas.

Hoolimata sellest, et tänases Eestis saab religiooniõpetust vaid väike hulk koolilastest, tegeletakse kodanikkonna usulise harimisega sellest hoolimata vägagi aktiivselt. Peamiselt tegeleb inimeste usulise harimisega üleriigiline – olgu tulupõhine või avalik-õiguslik – meedia. Päevalehed on käesoleva aasta esimestel kuudel avaldanud kümnete kaupa arvamuslugusid (mitte uudislugusid!) usulistel teemadel, ETVs analüüsitakse rubriigis «Välisilm esitleb» järjepidevalt religiooni ja poliitika probleemseid tahke – nagu katoliku kiriku pinged kaasaja sekulaarsete ühiskondlike normidega, katoliku kiriku seosed genotsiidiga Rwandas, usuline enesetaputerrorism ja äärmuslus jne.

Ma ei taha öelda, et meedia oleks süüdi selles, et meie koolides religiooniõpetust pole, vaid esiteks juhin tähelepanu sellele, et religioonist rääkimine pole Eestis probleem. Veelgi enam, religioonist rääkimine paistab olevat hädavajalik, seejuures tuleb ainult jälgida, kes ja kuidas religiooni käsitleb ja seletab. Näiteks usklikud ise ei tohiks religiooniõpetuse tunnis religioonist rääkida, sest see polevat objektiivne, kuid ajalooõpetaja ajalootunni raames võib. Ka võib «Välisilma» dokumentaalfilmis.

Teiseks probleemiks on, et kui eestlaste usuline kompetentsus sõltub järjest enam ainult turureeglitele vastavalt toimivast meediast – kus uudiskünnise ületavad  ja suurt vaatajate hulka garanteerivad üksnes negatiivsed-probleemsed-kriitilised usulised uudised ja uurimused –, on paratamatuks tagajärjeks vägagi kallutatud teadmised maailmareligioonidest. Religiooniõpetust ei saa jätta vaid meedia hooleks, nagu ei saa jätta ainult meedia pärusmaaks ka keele, matemaatika, filosoofia või geograafia õpetamist.

Eestlaste usuline kompetentsus on seetõttu palju laiem küsimus kui religiooniõpetuse tund põhikoolis ja gümnaasiumis. Väljaspool religiooniõpetuse tundi ei jää teadmised mitte saamata, vaid saadakse teadmisi teatud kindlas suunas. Tasuks meelde tuletada, et ka 25 aastat tagasi avaldati raamatuid, peeti loenguid ja kirjutati meedias religioonist. Näiteks kirjutas Kuulo Vimmsaare 1981. aastal avaldatud raamatus «Ükskõiksus – on see hea või halb?», et religiooni kritiseerimine on oluline ning sellega tuleb tegeleda ka siis, kui «usklikke on vähe ja kiriku mõju suhteliselt väike». Religiooni käsitlemise juures tuleb aga kasutada teaduslikku (sekulaarset) lähenemist, «erinevalt teoloogidest, kes religiooniprobleeme ebaõigetelt, idealistlikelt seisukohtadelt käsitlevad».

Kulla rahvas! Kui palju on vahepeal üldse muutunud?


Alar Kilp

Kristus ütleb: Mida te iganes olete teinud kellele tahes mu kõige pisematest vendadest, seda te olete teinud mulle. (Mt 25:40)