Esileht » Arvamused » Arvamus »

Usulise otsimise vormid muutuvad

21.04.2004 | | Rubriik: Arvamus, Juhtkiri

Suurbritannia anglikaani kiriku üks juhte, Yorki peapiiskop David Hope – paar korda ka Eestit külastanud mees – on iseloomustanud inglaste tänast usklikkust sõnadega: Believing, not belonging (uskuda, mitte kuuluda – toim).
Usk või usklikkus elab rahva seas edasi, kuid kuulumine kogudusse on kaotamas oma senist tähendust. Paljude side kirikuga on lõdvenemas. Tundub, et tema tähelepanek puudutab ka meid.
Uurijad ja sotsioloogid kinnitavad, et Euroopas on üldine usklikkus kasvamas. Areng on kulgenud teises suunas, kui veel mõnikümmend aastat tagasi arvati. Majanduslik heaolu ja materiaalsete väärtuste näiline ainuvalitsus ei ole suutnud hävitada inimeste igatsust elu terviklikkuse, selle sisemise rikkuse ja vaimsuse järele. Kuid usulise otsimise vormid on muutunud. Huvi suurenemine inimelu religioosse mõõtme vastu ei tarvitse enam tähendada enda kindlat sidumist ühe kindla kiriku või kogudusega.
Üks hind, mida peame oma poliitilise vabaduse eest maksma, seisneb selles, et oleme kaitsetud maailma üldiste arengusuundade ees. Üleilmastuva turumajanduse ja igasse kodusse ulatuva massimeedia ülemvõimu teine pool on leviv individualism, üksikisiku, tema õiguste ja huvide rõhutamine. Ühtekuuluvus, ühishüve ja ühised eesmärgid taanduvad tagaplaanile. Need ei ühenda enam kogu ühiskonda.
Usu valdkonnas nimetatakse seda arengut usu privatiseerimiseks. Suuremasse tervikusse kuulumise asemele astub puhtisiklik maitse ja eelistus. Tänapäeva inimene, kes tahab olla vaba ja sõltumatu, valib ise, mida ta usub. Eesti rahva hulgas, kus kiriklikud traditsioonid on elujõulised ehk igas kümnendas perekonnas, ei ole kirikusse kuulumine nõukogude ajast peale ühiskonda või rahvast ühendavaks põhiväärtuseks. Nii ongi öeldud, et praegusajal koostab igaüks ise oma usulise menüü ja vagaduse stiili.
Ma räägin sellest kurtmise pärast, mida on kuulda praostkondades ja kogudustes, et kiriku liikmeskond kahaneb. Et maapiirkonnad tühjenevad, see on tõsi, sest noored siirduvad linna. Kuid linnakogudusteski on raskusi hoida püsivat sidet nendega, kes on ristitud, käinud leeris ja võetud koguduse liikmeks. Lisaks paljudele muudele põhjustele, miks koguduse elust kõrvale jäädakse, on nähtavasti tegemist ka praeguse ajavaimu üldise ilminguga.
Me ei saa unustada sedagi asjaolu, et kirik jääb oma olemuselt üldsusele alati kuidagi võõraks. Omal ajal käänas suur osa eestlasi kirikule selja seetõttu, et usu avalik tunnistamine tõi või võis tuua endaga kaasa kitsendusi igapäevases elus. Väidan, et põhimõtteliselt pole olukord praegu teistsugune. Kristliku usu teadlik omaksvõtt ja elamine Kristuse järelkäijana tähendab eesmärkide järgimist, mis lähevad lahku ühiskonna üldkehtivatest ja inimeste argielu valitsevatest eesmärkidest.
Sellest dilemmast ei pääse Kristuse kirik kunagi. Kirik, kes tahab teenida oma rahvast, pakub inimestele pääseteed, evangeeliumi patuste õigeksmõistmisest. See aga on algusest peale olnud – nagu Paulus ütleb – juutidele komistuskiviks ja kreeklaste mõistusele vastuvõetamatu. Tahtes parimat oma rahvale ja püsides ustavana saadud ülesandele, ei saa kirik taotleda parimat iseendale, nimelt sellesama rahva ja ühiskonna sümpaatiat.
Jaan Kiivit, peapiiskop

Kristus Jeesus on kõrvaldanud surma ning on evangeeliumi kaudu toonud valge ette elu ja kadumatuse. (2Tm 1:10)