Esileht » Elu ja Inimesed » Kirikuelu »

Usuline kogemus läbi palverännaku

06.08.2008 | | Rubriik: Kirikuelu

Palverändurid on jõudnud Maarja kabeli juurde. Foto: Helen KallasteJuulikuu viiendal päeval toimus Viru-Nigulas katoliku kiriku traditsiooniline palverännak Maarja kabeli juurde.
Viru-Nigula on pika ja põneva ajalooga paik, mida juba sajandeid pühaks peetud. Tänavune palverännak oli üheksas ja nii nagu varasematelgi aastatel algas päev Viru-Nigula Püha Nikolause kirikus kell 11 missaga, mille viis läbi piiskop Philippe Jourdan. Seekordne palverännak oli tavapärasest pidulikum, sest tähistati ka Ahtme ja Kiviõli koguduse preestri isa Augustyn Loska preestriks pühitsemise 50. aastapäeva.
Missale järgnes kehakinnitus, pärast seda alustati kiriku juurest protsessiooni Maarja kabeli juurde.
Piduliku rongkäigu eesotsas kõndisid neli meest, õlgadel neitsi Maarja kuju, nende järel paarsada palverändurit.
Ehkki tegemist oli katoliku kiriku korraldatud üritusega, oodati teistegi konfessioonide esindajaid ning kutse saadeti ka kohalikule luteri kogudusele. Palverännakust osa võtnud Viru-Nigula diakon Heinar Roosimägi leiab, et selline ettevõtmine on hea võimalus eemalduda argirutiinist ning keskenduda iseenda otsimisele. «Palverännak pole surmtõsine teekond, vastupidi, osavõtjad olid lõbusas meeleolus ning tundsid rõõmu iseenda usulise tausta otsimisest ja igaviku küsimuste üle mõtisklemisest. Taoline usuline kogemus võib väga värskendavalt mõjuda.»
Sama meelt on ka tänavusest palverännakust osa võtnud Helen Kallaste. «Arvan, et palverännakule minnakse argirutiinist ja harjumuspärastest segajatest vabana paremini ja täielikumalt palvele keskenduma, oma sisemaailma ja suhet Jumalaga korrastama. Ei pea minema nagu ilukirjanduses kirjeldatud – üksipäini ja paljajalu, kotiriidest ürp seljas ja ränkrasked patud kukil –, esmakordsel Viru-Nigulasse sõidul meenusid koos trobikonna rõõmsatujuliste inimestega hommikul Estonia teatri juurest bussi peale ronides hoopis ülikooliaegsed õppereisid. Tõsi küll, pinkide vahel veinipudeli ringisaatmise asemel loeti hoopis üheskoos roosipärga,» jagab Helen muljeid ning lisab, et Viru-Nigula palverännak on heaks võimaluseks saada kokku paljude teiste inimestega erinevaist paigust, kel ühine eesmärk – nii tekkiv ühtekuuluvustunne on oluline ja toetav.
«Hea meel on tõdeda, et Maarja kabeli varemed on säilitanud oma identiteedi pühakojana, olles paljude jaoks tähtsad ja kõnekad. Vanadest müüridest ei ole saanud pelgalt turismiobjekt, arhitektuurimälestis registrinumbriga 16056 või tummalt künka otsas kõrguv kivihunnik, vaid nende vahel tehakse just seda, mille jaoks kabel kunagi püstitati: austatakse Jumalat. Loodan, et see ilus palverännakute traditsioon jääb kauaks püsima.»
Merje Mänd

Üks kommentaar artiklile “Usuline kogemus läbi palverännaku”

  1. Anonüümne ütleb:

    see ongi jah üks liiklus, ainult et valgusfoorid näitavad selles pahatihti ainult punast tuld.

Teie niuded olgu vöötatud ja lambid põlegu!
(Lk 12:35)