Esileht » Elu ja Inimesed » Persoon kaasajast »

Usul on suurem roll, kui tihtipeale välja paistab

28.01.2015 | | Rubriik: Persoon kaasajast
kari mäkinen piispa turun tuomiokapituli

Soome Evangeelse luterliku kiriku peapiiskop Kari Mäkinen. Pasi Leino 2 x Soome Kiriku pildipank

Soome luterliku kiriku peapiiskopi Kari Mäkineni kabinetti sisenejat ootab laual kaks termost: ühes kohv ja teises tee. Pärast tervitamist küsib peapiiskop, kas soovin kohvi või teed. Minu vastuse peale võtab ta kohvitermose ja valab sealt tassi kohvi ning ulatab selle sõbraliku naeratusega mulle. On hetk, mil unustan, et minu vastas on üle 4 miljoni liikmega kiriku peapiiskop, kogen vaid, et tegu on tavalise ja positiivse inimesega. Enne intervjuu algust küsib peapiiskop veel Eesti uute piiskoppide valimise kohta, mis näitab tema huvi Eesti vastu. Hea foon on tekkinud ning intervjuu võib alata.

Olete astunud just uude aastakümnesse. Millised on olnud Teie senise elu kõige kirkamad hetked?
Ei ole midagi oma laste ja lapselapse sünniga võrreldavat. Need on muutnud ja mõjutanud mind. Millise inimesena keegi end näeb ja milline on inimese suhe maailma, seda mõjutab oma laste sünd. See on Jumala poolt antud suurim kingitus.

Soome kirikus on olnud mitmeid lahkumislaineid. Millest need tulenevad?
Ei ole üht põhjust ega tausta. Võib mõelda, et on mitmeid tegureid. Neist üks on kultuuriline muutus, mis on väga aeglane protsess, aga tähendab seda, et rahvakirikus, nagu on meie kirik või teised põhjamaade kirikud, ei ole kirikusse kuulumine enam enesestmõistetav. See on taustfaktor.
Sama näeb teistes Euroopa ja põhjamaade kirikutes. Kui võrrelda nendega, siis meie kirik on paljus samas olukorras nagu teised. Ka selles tähenduses, kui mitu protsenti elanikkonnast kuulub kirikusse, ja võib isegi öelda, et Soome on paremas olukorras kui mitmed muud Euroopa maad. Avalikkus pöörab erilist tähelepanu negatiivsetele ja dramaatilistele uudistele, aga ei pööra tähelepanu sellele, et rohkem kui 4 miljonit soomlast soovib jätkuvalt olla kiriku liige.
Teine taustfaktor on aga see, et meil on kirikust lahkumine toimunud lainetena. Soomes on erinevalt Rootsist võimalik lahkuda kirikust neti vahendusel. Erinev on ka see, et seda võimalust pakub keegi muu kui kirik. Meil pakub seda netilehekülg www.eroakirkosta.fi, mis esindab väikest ideoloogiliselt kirikule vastanduvat rühma ja nad teevad endale ka tugevat reklaami.
Kui vaadata kiriku liikmeskonda pikas ajavahemikus, siis 1923. aastal jõustus Soomes usuvabadusseadus ja selle järel on kiriku liikmeskonna osa elanikkonnas langenud, olles praegu 75%. Kiriku liikmeskonnast lahkumise kõrgpunkt on seotud nende ajajärkudega, mil kirikust lahkumine on lihtsustunud. Avalikkuse tähelepanu all olevad teemad on toonud kaasa lahkumisi alates 1980ndatest ja eriti 2000ndatel. See tähendab, et mingid avalikkuses esil olevad teemad on kiriku liikmeskonnast lahkumise põhjuseks.
Tundub, et sellise reaktsiooniga on seotud ka protest, mis ei ole otse ühenduses kirikuga. Riigist ei saa lahkuda, siis lahkutakse kirikust. Aasta lõpul oli lahkumislaine, mille kohta oli lehes karikatuur bussi ootavast mehest, kes ütleb, et kui buss ei tule, siis ta lahkub kirikust. Kirikuga seostuvad soomlaste tunded, mis omakorda näitab, et kirik on oluline. Need tundereaktsioonid on tulnud esile siis, kui on tegu olnud inimeste tundemaailma puudutavate oluliste teemadega nagu seksuaalsus ja sugupoolte võrdõiguslikkus.
Kui kirikust lahkutakse, siis see on avalikkuse tähelepanu all ja tekib nn lumepalliefekt. Mida rohkem sellest räägitakse ja kirjutatakse, mida rohkem see teema on avalikkuses, seda enam on lahkujaid.
Seega ei ole kirikust lahkumise põhjusi analüüsides tegu mitte ühe teguriga, vaid mitmega. Nii võidakse lahata nähtust ja tervikut, aga selleks, et mõista asja tegelikku põhjust, peaks analüüsima üksikinimeste kogemusi ja elu. Milline kogemus viib teatud käitumiseni. Me räägime tuhandetest inimestest, aga selle taga on alati iga üksiku inimese eluotsus.
Sageli ei märgata seda, et ka kirikuga liitumine kasvab. See ei ole sama suur kui kirikust lahkumine, aga eelmisel aastal liitus kirikuga näiteks rohkem inimesi kui kunagi varem: üle 15 000 inimese.

Kui kirikust lahkumiseks tehakse teiselt poolt reklaamikampaaniaid, siis miks kirik ei ole korraldanud televisioonis ja ajakirjanduses oma reklaamikampaaniat kirikuga liitumise toetuseks?
Mõistan seda küsimust, aga oleme üritanud läheneda sellele teistpidi. Püüame tugevdada inimeste seotust kirikuga, nende inimeste seotust, kes on kiriku liikmed. Ma arvan, et see on ka õnnestunud. Soovime tuua esile kiriku tõelisuse, selle, mida kirik teeb kohalikus koguduses ja millesse kirik usub. Kirikuga liitumine ei peaks olema hetkeotsustus, mis on vaid hiirekliki kaugusel nagu kirikust lahkumise puhul, vaid seda tuleks näha olulise asjana. Reklaamkampaaniad tähendavad ühte, aga kõige olulisem töö toimub ikka kohalikus koguduses.
Tähtis on see, et inimesed kogeksid kiriku olulisust. Meil on olnud avalikke kampaaniaid, milles pole küll öeldud ainult «Liitu kirikuga!». Ei ole vaja olla esil agressiivselt, sest sellele järgneb ka vastureaktsioon, seda kasutatakse ära. See on hea küsimus, mille üle oleme ka järele mõelnud, kuid siiani pole seda teed valitud.

Kui suur roll on usul soomlase igapäevaelus?
See kõigub. Arvan, et usul on suurem roll, kui välja paistab. See on taustfaktor, mis tuleb esile elu teatud pöördepunktides. Soome kristlus on vaikne ja tagasihoidlik. Suurel osal kiriku liikmetest on see oluline taust argipäevale, aga see ei paista väljapoole.

Millistel usulistel teemadel vestlevad soomlased enim?
Osaliselt kuulub meie traditsiooni juurde see, et usuasjadest ei räägita. Viimasel ajal on hakatud nendest minu meelest avalikumalt rääkima. Kui mõelda sellele, mis toimub kohalikus koguduses, seega mitte avalikult, vaid rohkem isiklikult, siis vestlusteemad puudutavad Jumalat. Vesteldakse elumõttest. Räägitakse armust ja armu otsimisest. Tänapäeva soomlase küsimus on see, kas ma olen piisavalt hea. Surm ja kurjus on teemad, millest räägitakse.

Millised on soomlase kõige olulisemad väärtushinnangud? Kas nendes on toimunud viimasel ajal muutusi?
Väärtushinnangute uuringud on näidanud, et väärtused muutuvad aeglaselt. Oluliste väärtuste (nagu pere ja lähedaste tähendus) tähtsus ei ole nooremal põlvkonnal vähenenud. Mingil määral on muutus selles, et minevikuga võrreldes veidi enam on väärtustatud seda, et inimene peab ise hakkama saama, olema edukas. Ning sellest johtuvalt inimene, kes ei saa hakkama, peab taluma häbi.
Väärtuste nimetamine on raske. Kriisiolukordades, näiteks koolitulistamiste puhul, võib märgata, et inimesed tulevad siis üksmeelselt kirikusse. Peale selle näitavad sellised olukorrad, et soomlastele on üksteisest hoolimine oluline. Nendes olukordades tuleb esile, et meie väärtus on selles, et teiste inimeste eest kantakse hoolt ja neile ei tehta halba. Sellistes olukordades on see nähtav. Heaoluühiskonna väärtusmaailm rõhutab, et kõigi eest tuleb hoolt kanda ja kõigil peavad olema ühiskonnas samad võimalused.
Valimiste eel kutsun peapiiskopina kokku ühiskonnas olulisi isikuid, et arutleda, kas suudame aidata kõige nõrgemaid. See kutse võetakse positiivselt ja aktiivselt vastu. Sellest nähtub, et inimese eest eetiliselt hoolitsevana ja tema väärtusmaailma eest hoolekandjana nähakse kirikut.

Milline on Soome luterliku kiriku majanduslik olukord?
Kui seda võrrelda Eestiga, siis eriti hea. Või kui mõelda globaalselt, siis eriti hea. Kohalikes kogudustes on tugevad ressursid. Võime palgata rohkelt hästikoolitatud tööjõudu, meil on tegevuseks ruume. Sellest perspektiivist vaadates on meie kiriku olukord hea. Samas torkab silma ka see, et kogudused on väga erinevad.
On kogudusi, kes saavad hästi hakkama, ning on ka neid, kellel on raske põhitegevustega toime tulla. Mitmel pool peab loobuma kinnisvarast ja mõtlema, kas lahkuvate töötajate asemele võib palgata uusi. Midagi dramaatilist kiriku majanduslikus olukorras pole, aga märkab seda, mida mujalgi Soome ühiskonnas: ressursid kahanevad.

Kas Soome kiriku koguduste liidud, kuhu on koondunud mitmeid kogudusi, on ennast õigustanud nii vaimulikult kui majanduslikult? Kas kirik ei jää nende tõttu tavalisest koguduseliikmest liiga kaugel seisvaks?
Seda küsimust meil just praegu käsitletakse. See teema on ka kevadisel kirikukogul arutlusel. Kogu kirikus on koguduste liite. Selle taga on kaks põhimõtet: kohalikud kogudused võiks tegutseda selle liidu sees, olles inimestele lähedal. Ressursside poolest on tegu laiemate õlgadega ja see aitab ka nõrgemaid osi struktuurist.
Majanduslik pool on üks põhjus, miks on selliseid koguduste liite loodud. Samas peaksid selle kõrval kohalikud osaduskonnad jääma püsima. Teine tegur on see, et koguduseliikmete sotsiaalsed suhted ulatuvad elukohast kaugemale. Koguduseelu on liitudes laiem kui kohalikus koguduses. Selle taga on mitmed muutused. Loodan, et need muudatused, mida tehakse, tugevdavad kiriku kohalolekut inimeste lähedastes sotsiaalsetes suhetes.

Millised on Teie suhted Eestiga?
Head. Meie kirikul palju sidemeid Eestiga. Ka Eesti kiriku juhtkonnaga on olnud head sidemed. Näiteks Porvoo osaduskonna raames kohtutakse. Teatud sidemed olid mul juba koguduseõpetajaks olemise ajal, mil 90ndatel oli aktiivne sõpruskoguduste töö ja meie sõpruskoguduseks oli Kuressaare.
Minu hinnangul on meil väga head sidemed. Liigutav oli see, et Andres Põder oli mind just siin Soomes õnnitlemas 60. sünnipäeva puhul. Saan tulla Urmas Viilma ametisse pühitsemisele, oleksin olnud meeleldi ka Andres Põderi lahkumisteenistusel, aga olin siis kahjuks Aafrikas.

Kui sageli käite Eestis?
Umbes korra aastas. Nii et sidemed püsiksid. Rohkem käin küll ametireisidel, vahel ka isiklikult. Mäletan, et olin Kuressaares siis, kui vahetati rublasid kroonideks ja äkki oli kõikjal inventuur ning me ei saanud süüa, sest kõik söögikohad olid kinni. Nüüd on raha jälle vahetunud …

Kuidas suhtute Eestisse?
Eesti on läbi ajaloo olnud seotud Soomega ja seetõttu on Eestil eriline koht Soome perspektiivist vaadates. 1900ndate ajalugu on väga traagiline ja hea on näha, kuidas 1990ndatest on Eesti kultuur ja kirik otsinud ning leidnud uut olemise viisi. Ajalugu on oluline, sest see aitab mõista, et on mitmeid seiku, mis paistavad Eestist vaadates teistsugused kui Soomest vaadates. Näiteks suhtumine välispoliitilistesse küsimustesse on üks erinev teema. Ka Eesti kiriku identiteet on ajaloo tõttu veidi teistsugune kui meie identiteet, ja see on rikkus.

Kuidas suhtute teistsugustesse teoloogilistesse suundumustesse, nagu näiteks Ingeri kirikusse, kus ei aktsepteerita naispastoreid, või Eesti kirikusse, kus aktsepteeritakse naispastoreid, kuid ei aktsepteerita samast soost isikute abielu õnnistamist kirikus. Kas koostöö on võimalik?
Midagi räägib see, et kevadel olin Ingeri kirikus nende külalisena ja kaasajastasime koostöö lepingut. Luterliku Maailmaliidu põhilähenemisviis on aktsepteerida seda, et erinevad luterlikud kirikud teevad oma kontekstis erinevaid otsuseid vastavalt oma traditsioonile. Aga see ei riku luterlikku osadust. See, mis meid seob, on palju sügavam. See tähendab teise kiriku olukorra ja otsuste austamist. Me ei või otsustada nende eest ja nemad ei või otsustada meie eest. Kuid kuulume samasse osaduskonda ja teeme vennaskirikutena koostööd.
Korrigeeriksin veel nii palju, et ei tekiks väärkäsitlust: meie kirikus ei toimu samast soost inimeste õnnistamist, vaid on vabavormiline eestpalve nende eest. Meil oli diskussioon, kas neid õnnistatakse või nende eest palvetatakse, ja otsuse vastuvõtmisel oli oluline, et samast soost paaride eest palvetatakse ja koos nendega palvetatakse.

Mida arvate multikultuursusest? Kuidas saaks vältida Prantsusmaal aset leidnud sündmuste kordumist teistes riikides?
Multikultuursus laieneb ning lisanduvad mitmed usulised liikumised samas riigis. Lähtekohalt on tegu positiivse asjaga. Vägivalda ei tule siis, kui kantakse hoolt, et sotsiaalset ebavõrdsust ei esineks. Kui inimesel on tööd, koolitus ja koht ühiskonnas, siis saab tekkida rikastav mitmekultuurilisus. Teiseks on oluline, et usundeid ei kasutataks ära. Tähtis on religioonidevaheline dialoog ja koostöö. Sellele lisandub ka heal tasemel usundikasvatus.

Millised on Soome ja Eesti kirik kümme aasta pärast?
Tulevikku on raske ennustada, aga kui vaadata 10 aasta tagust aega, siis muutus on väiksem kui see, mida arvasin 10 aastat tagasi. Arvan, et kirikud on sarnased. Ilmselt kirikud ei muutu eriti. Meie kirikul on kaks tegurit, mis tulevikus mõju avaldavad: üks on kirikusisene mitmekultuursus ja sisserännanute mõju ning teine on selles, et rahvusvahelisus ja oikumeeniline suhtlus tugevnevad.
Kaido Soom

Kari Olavi Mäkinen
on sündinud 5. jaanuaril 1955 Pori linnas.
Ordineeritud preestriks 1979.
Turu piiskop 2006–2010.
Teoloogiadoktor 1989.
Soome luterliku kiriku pea-­ piiskop alates 1. juunist 2010.
Abikaasa Eija Mäkinen on haiglapastor, peres on neli last.
Elu moto on Piiblist välja kas­vav vaatenurk ajale: aeg või aastad ei kulu, vaid täituvad.

Peapiiskop Kari Mäkinen. Aarne Ormio

Teie niuded olgu vöötatud ja lambid põlegu! (Lk 12:35)