Esileht » Pühapäevaks » Jutlus »

Usuga valatakse meisse armastus

12.05.2021 | | Rubriik: Jutlus

Nii nagu sina läkitasid minu maailma, läkitan ka mina nemad maailma. Ja ma pühitsen ennast nende eest, et ka nemad oleksid pühitsetud tões. Aga ma ei palu üksnes nende eest, vaid ka nende eest, kes nende sõna läbi hakkavad minusse uskuma, et kõik oleksid üks, nii nagu sina, Isa, minus ja mina sinus, et nemadki oleksid meis, et maailm usuks, et sina oled minu läkitanud. Ja mina olen andnud neile selle kirkuse, mille sina oled andnud mulle, et nad oleksid üks, nii nagu meie oleme üks: mina neis ja sina minus, et nad oleksid täielikult üks, nii et maailm tunneks ära, et sina oled minu läkitanud ja et sa oled armastanud neid, nii nagu sa oled armastanud mind.                         Jh 17:18–23

Tavaliselt tõlgendatakse seda kirjakohta, „et kõik oleksid üks“, „et nad oleksid täielikult üks“, kui üleskutset oikumeeniaks, kirikutevaheliste eralduste kaotamiseks. Aga tavaliselt tõlgendatakse Piiblit valesti. 

Püüan seletada, kuidas on õige. Mida üldse tähendab sõna „üks“?

Ja nimelt, Jeesus räägib taevastest asjadest, inimene maistest. Jeesus toob taevase alla maa peale, rääkides siin taevasist asjust. Kõik, mis on Isa, see on ka Jeesus, mis on Isa oma, on ka Poja oma. Nemad on üks. Siin juba kõlas üks sõna „üks“ otsene kasutamine, üks nagu „sama“. Ja Jeesus läheb edasi, Isa ja Poeg on üks, Isa on läkitanud Jeesuse maa peale. Jeesus on läkitanud jüngrid, ja need jüngrid on üks. Jüngrid on kuulutanud Jeesust teistele inimestele ja Jeesus palub, et nemad oleksid üks. Selles saab selgeks, mis on „üks“. Ja ka see, miks selle „ühtsuse“ või „üksolemise“ pärast paluda. Tuleb ju kaugenemine ajaloolisest Jeesusest, tulevad inimesed, kes pole Jeesust näinud, on vaid lugenud, ja nad peavad olema ikka „üks“. See on juba väljakutse, et Sinu sisse oleks valatud seesama Jeesus, kelle Isa läkitas taevast maa peale.

Nii et Jeesuse Vaim sinu sisse valatuna. Luterluse algusaegadel oli Nürnbergis üks jutlustaja Andreas Osiander. Tema õpetas teistest luterlastest veidi erinevalt. Kui tavaliselt rääkis luterlik teoloog, et Jumala arm on kohtumõistmine patuse üle nõnda, et Jumal taevas näitab: „vaata, tolle patuse seal maa peal kuulutan ma õigeks – oli patune, nüüd on õige, nii on minu taevane otsus“. Aga A. Osiander õpetas, et arm on hoopis see, kui Jumal taevast valab inimese sisse pühadust, nii et inimene täitub selle pühadusega, nagu täituks anum. Nii tõsine kuulutaja oli ta, ja piltidel on ta ka väga tõsine. Hertsog Albrecht tegi temast ülikoolis professori ja dekaani, kuigi tal polnud doktorikraadigi, aga nii oli hertsogi tahe. Hertsog Albrecht oli ka tubli mees, kirjutas ühe kirikulaulugi, ega ta niisama professoreid ei teinud. Ja jutlustaja Osiander oli ka tubli, oskas heebrea keelt nii hästi, et kahtlustati, kas ta pole mitte juut.

Ja seesama Osiander, nimi tal nagu hosios aner, „püha mees“, võtnud endale kreekapärase nime, näitas, et Kristus täidab meid oma pühadusega. Et me oleksime üks Kristusega nagu Kristus Jumalaga. See on selline armastus, nagu sellest Johannes kõikjal räägib. See on selline usk, millega meisse armastus valatakse. Ja see on selline palve, et meis oleks see armastus, mis täidaks meid nagu vesi pange. Kõigil meil sama vesi. Ja Jeesuse palve põhiline osa ongi siin pühitsemise kohta.

Järelikult ei ole nüüd see palve mitte kutse oikumeeniaks, kutse kirikute nivelleerimiseks. Miks on olemas eri kirikud? Aga miks nad ei peaks olema? Eile käisime kogudusest kolmekesi Rannu õigeusu kiriku talgutel. Ühel talgulisel oli kaasas koer, ühel kass, selline tohutult suur, maailma suurim kassitõug. Nagu oleks talgute grupipildil kellelgi olnud süles ilves. Mõeldes loomatõugude rohkusele, äkki peaks olema maailmas selline kord, et ongi üks koeratõug, et oleks selge ja poleks midagi arutada.

Kuid ei, kirikuid on palju. Sest eri kirikute vahel pole mitte vihkamise suhted, vaid palju muudki, on geograafilised vahemaad, üks kirik idas, teine läänes. On keelevahed. Üks kirik räägib kreeka, teine inglise keelt. On ajavahed, meie, luterlased, oleme sellised filoloogid nagu Luther, meile on oluline ilus väljendus. Sest oleme pärit 16. sajandist. Baptistid on pärit hilisemast ajast, kui manufaktuurid hakkasid muutuma tehasteks. Nende jaoks oli oluline keerata kruvi ja vaadata tulemust ning siis keerata jälle. Usk on inseneritöö.

Nii et Jeesuse sõna „et nad üks oleksid“ ei ole mitte üleskutse kirikute administratiivseks nivelleerimiseks, mida kirikujuhid otsustaksid, milles veel kirikuid lähendada, ja kui eri usutunnistusi hakata kaotama, siis missugusest alustada. See ei ole oikumeenia teema. See on ühtsuse saavutamine apostlitega, siis Jeesusega, siis Jumalaga. See on tõesse kasvamine. 

 

 

 

 

Vallo Ehasalu,

Elva koguduse õpetaja

Järelikult ei ole te nüüd enam võõrad ja majalised, vaid pühade kaaskodanikud ja Jumala kodakondsed. (Ef 2:19)