Esileht » Elu ja Inimesed » Kirikuelu »

Usuelus ustavad Jämaja koguduse inimesed

10.12.2014 | | Rubriik: Kirikuelu

Anu Konks koos ustavate koguduseliikmete Salme Dreimanise (vasakul) ja Maili Õigemeelega.

Torgu vallas Saaremaal, üsna mere ääres on Jämaja Kolmainu uus kirik püsinud 150 aastat selline, nagu täna näha. Ja koos käib väike, kuid ustav kogudus. Kohapeal elavate liikmete arv kahaneb aasta-aastalt. Nagu tühjeneb kogu Eesti ääremaa. Ja ääremaa Sõrve sääre Jämaja küla on. Pühakojast mere poole jääb vaid surnuaed.

Septembrikuu lõpus tähistasid kogudus ja õpetaja Anu Konks kiriku 150. aastapäeva. Kogudusel oli külas peapiiskop Andres Põder koos abikaasaga ning Saarte praostkonna abipraost Anti Toplaan ja palju külalisi. Sel päeval andis diakon Katrin Keso-Vares ajalehe Meie Maa esindajana kogudusele üle Aarne Pagili, Saaremaa eespool nimetatud häälekandja Rootsis elava omaniku kingituse – Ants Varese maali Sõrvemaast. Tähelepanelik vaataja leiab maalilt Jämaja kiriku torni, mis paistab üle lahe.
22. novembril pidulikult pensionipõlve pidama saadetud peapiiskopil Andres Põderil on sel aastal mitmeid kogudusi, kuhu ta oma pika teenimise aja jooksul esimest korda sattus. Jämaja oli aga koht, kus ta oli siiski teist korda. Esimene käik jäi 45 aasta tagusesse aega, on ta meenutanud Meie Maas: «Sattusin tookord Saaremaale juhuslikult, kui tulin ette teatamata õpetaja Salumäele külla tookordsesse Kingisseppa. Tudengitena külastasime nooremaid pastoreid, et vaadata, kuidas töö ja elu käib. Salumäe võttiski mind siis Jämaja kirikusse tookord kaasa.» Peapiiskop luges kogudusele ette ka enda luuletuse Jämaja kirikust, mis just selle esimese külastuse ajel sündinud.

Ilusaim on inimhääl
Hommikul kirikusse sõites võtsin autosse teepeenral astunud naise. Meil oli üks tee – kirikusse. Ja tabasin kohe kümnesse, minu kaaslaseks oli Salme Dreimanis. Naine, kes juba noore tüdrukuna Jämaja kirikus käis. Mäletab veel hästi, kuidas ta pärast sõda papaga koos kiriku kroonlühtreid sõjatahmast puhastas.
Kirikuuksel saame kokku Salme tütre Signe Metsmaaga, kes oli emale koju järele sõitnud. Aga näe, ema juba kirikus! Jumalateenistusel oli valdavaks inimhääl, sel pühapäeval orel vaikis. Õpetaja Anu Konks ütles, et oli valinud laulud, mis on ka ilma oreli saateta lauldavad. Kõige kõlavama häälega eestlauljaks oli Salme ja teised tulid tublilt kaasa.
Salme lätlasest abikaasa Valdis, kellega 2007. aastal kuldpulmi peeti, on nüüdseks isakoju kutsutud. Valdise eluajal oli tema see, kes kirikukelli helistas ja kui tarvis, ka oreli taha istus. Nüüd teeb seda Väino Pendis, kes ka Viljandis kunagi kirikumehena tööd teinud. Armulaualised kutsuti pihikõneks altari ette – pole seda ammu kogenud.
Eestimaa veerekese peal kirikupingis istudes, õpetaja jutlust kuulates, õnnis rahu südames, akna taga tuule käes liikuvaid puuoksi jälgides tundsin end siin minule täiesti võõras kohas kui kodus olevat. Eks see peabki nii meil, kristlastel, olema, et tunneme end üheskoos ükskõik kus õdede-vendadena.
Pärast jumalateenistuse lõppu istusime kogudusemajas kohvilauas, et pisut juttu ajada. Seintelt vaatasid vastu kunstnik Peeter Risti poolt kogudusele kingitud maalid. Kogudusemajaks on endine nõukogudeaegne rahvamaja, mille kinkis kogudusele 1990ndate alguses Rootsis elanud majaomanik Johannes Köster. Kiriku vastas asunud pastoraat on müürideni hävinud.

Issand on hoidnud
Kirik oli Jämajas tõenäoliselt olemas juba 13. sajandil, aga tänapäevaks on vanast ehitisest vaid mõned raidkiviplaadid säilinud. Praegune kirik on historitsistliku ilmega. Eriliseks teeb selle pühakoja mere lähedus. Jämaja kiriku altarimaali «Päästa mind, Issand!» süžee on leitav kirikutes, kuhu kostis aknast sisse merekohin. Kirikust veidi eemal asuv, praktiliselt mererannas paiknev Jämaja kalmistu on Eestis merele kõige lähemal olev surnuaed.
Jämaja kirikuga sama vana oleks ka sõjatules 1944. aasta sügisel hävinud Anseküla Maarja kirik, mille kapitaalne ümberehitus lõppes samuti aastal 1864. Endise kiriku kohale on 1950ndatel ehitatud tuletorn. 2009. aastast on Anseküla kogudusel kasutada Salmel vanasse tööstushoonesse rajatud kirik.
Nii Jämaja kui ka Anseküla koguduse õpetaja Anu Konks on saarlasi vaimulikult teeninud 1996. aastast, Sõrvemaal 1997. aastast. Kui Jämaja koguduses on kirikumaksu tasuvaid liikmeid üle saja, siis Ansekülas vaid paarkümmend. Anu Konks ütleb, et enamik Jämaja koguduse liikmeist elab mujal, sealhulgas Kuressaares, aga paljud leiavad tee pühapäeval kirikusse. Koguduse laekuri ja sekretäri ülesandeid peab kohusetundlikult Maili Õigemeel, kes töötab maksuametis. Diakooniatööd koguduse juures teinud, elukutselt matemaatikaõpetaja Koidu Heinmaa on küll pikka aega olnud tööl hoopis Sõrve ilmajaamas. Kümne lapse emana on ta kasvatanud koos abikaasa Juhaniga kõik oma lapsed tublideks ja haritud inimesteks. Nüüd on enamik neist juba ise lapsevanemad. Suviti on ikka 6–7 lapselast vanaema-vanaisa juures. Koidu oli sel suvel see vahva ja hoolas vanaema, kes igasse laste suvekooli tundi ise koos oma lastelastega tuli ja selle kordaminekuks igati kaasa aitas.
Leerilapsigi on jagunud igaks aastaks. Neljal viimasel aastal on koguduses olnud leerilapsed, kes ka koguduse juurde jäänud. Anu Konks ütleb, et koguduse hoiavad tegusana põlispered.

Koguduse teenijad
Anu Konks on väga tänulik organist Jaan Vaidlale (Nissi kogudus), kes aitas aastapäevateenistusel, laululehed valmistas ja kõiges toeks oli, ning kõigile koguduseliikmetele, kes oma aega panustasid ja abivalmilt toimetasid.
Pidupäeval meenutati ka vaimulikke, kes on 150 aasta jooksul teeninud Jämaja kirikus. Viimastest on kiriku sissepääsu seintele seatud üles fotostendid. «Mõtlen väga sooja tundega kõigile armsatele ametivendadele, põnevatele isiksustele, kes on lühemal või pikemal ajal oma vao Jämaja kirikupõllule jätnud,» ütleb Anu Konks. 1864. aastal, kui kirik pühitseti, teenis kogudust Ferdinand Magnus Masing.
Vahetult enne II maailmasõda teenis kogudust aastail 1923–1939 kolmanda põlve vaimulik Adalbert Hugo von Willigerode, Tartu Maarja koguduse õpetaja Paul von Willigerode poeg. Sõja ajal jagasid jumalasõna Henrik Neemekuru ja August Raidur. Alates 1950. aastast võib taas teenimises täheldada järjepidevust: Raoul Ok(k), Jüri Käsper, Peeter Kohandi, Endel Mets, Kalju Kukk, Johannes Grünberg, Algur Kaerma, Kalmer Keskküla, Elmar Reinsoo ja viimased seitseteist aastat Anu Konks.

Oma pühakoda hoides
On see Torgu valla vaesusest või väiksusest (üle 300 inimese), aga õpetaja Konks ütleb, et kohalikult omavalitsuselt rahalist tuge ei ole seni tundnud. Eriti murelikuks teeb, et kiriku esisein on niiskusest muutunud väga näotuks. «Mõistagi otsime võimalusi, kuid kahjuks on kirikuid, mis veelgi halvemas seisus, ja meie ei ole senini abi saanud,» kurvastab õpetaja.
Salme Dreimanis meenutab, kuidas pärast sõda nende papa ilma turvarihmadeta käis katust parandamas. Sel sügisel, enne aastapäeva kohendas kirikukatusel eterniitplaate õpetaja abikaasa Tiit. Meenutatakse sedagi, et noored Ene ja Jüri Vallsalu olnud need, kes ühe remondi käigus kirikutorni risti paika panid. Kogu katuse hädapärane remont nõuab kogudusele üle jõu käivaid kulutusi. Arvestuslikult 4000 eurot läheks maksma ainuüksi projekt. Väikesel kogudusel, kel oma organistigi pole ja igaks pühapäevaks tuleb leida inimene, kes on vaba ja nõus tulema, endal niisugust raha ei ole.
Paari aasta eest lahenes õnnelikult tornikiivri, millelt vana värv koorus ja kohati oli plekk lahti, remont. «Olid tulemas ülemaailmsed sõrulaste päevad,» meenutab Anu Konks. «Vallalt abi ei olnud loota. Aga vallavanem Tiit Põllu tuli ise appi sponsorite leidmisel. Kohaliku ajalehe pöördumisele reageeris üle 10 inimese ja laekunud annetustest sai töö tehtud. Seda summat, mis vaja kiriku kordategemiseks, ei oska ma täna veel öelda.»
Halastamatult Sõrvet laastanud suur sõda tegi küll ajutiselt paikkonna rahvast tühjaks, kuid jättis ometi kiriku puutumata. Vanad koguduseliikmed mäletavad, et kirikus oli sõja lõpus sakslaste haigla. Rahu saabumisega olid kirikul aknad purunenud, aga oreli jättis sõda terveks. Kuid mitte kauaks. Need olnud oma inimesed, kes kiskusid orelist viled välja.
Kargi külas elav Salme Dreimanis, kes paar aastat lesepõlve pidanud, ütleb, et küla jääb järjest tühjemaks. Nüüd on enamik paarikümnest suitsust suvitajate päralt, talvitujaid saab ühe käe sõrmedel üles lugeda.
Sirje Semm

Jämaja Kolmainu kogudus
Koguduses liikmeid 324, annetajaid 125
2013. aastal ristitud 10, leeritatud 2 ja maetud 10 inimest
Koguduse õpetaja 1997. aastast Anu Konks

Pildigalerii:

Jämaja uus kirik on Saaremaa läänerannikul püsinud 150 aastat.

Jämaja kiriku altar ja altarimaal «Päästa mind, Issand!». 3 x Sirje Semm

See ongi võit, mis on võitnud ära maailma – meie usk. (1Jh 5:4c)