Esileht » Arvamused » Kolumn »

Usuelu rütmid

24.04.2013 | | Rubriik: Kolumn

Kristlastele on sajandeid hästi tuntud usuelule põhirütmi andvad sündmused: pühapäevased jumalateenistused, kirikupühad, inimese elukaarega seotud rituaalid.
Nende kõrval eksisteerib aga veel hulk teisi usulist elu rütmistavaid sündmusi, mis vastavalt oma spetsiifikale korduvad igal kuul, poolaastal või aastal. Osa neist paari aasta möödudes kaob, kuid tekib ka uusi.
Möödunud nädala lõpus toimus Põltsamaal järjekordne teaduse ja religiooni kolleegiumi kevadkool, mille üldteema puudutas seekord erinevaid identiteete ja identiteedi loomist.
Ettekanded olid mitmekesised, neis käsitleti usuliste äärmuslaste enesemõistmist ja riigi suhtumist neisse, teadlaste tarkust ja rumalust, püüti lahti mõtestada Kalevipoega jne.
Kõike seda tegid lektorid avatult ja kuulajatega aktiivselt suheldes, lisaks oli osalenutel pika õhtu jooksul aega käsitletud teemade üle arutleda.
Nagu senistes kevadkoolides tavaks, seoti kokku ka lõpetamata lugusid. Näiteks olin juba noorpõlves lugenud Herman Sergo «Näkimadalaid» ja saanud sealt teada rootslaste lahkumisest Hiiumaalt ja nende elama asumisest Ukraina aladele.
Kevadkooli ettekandes kuulsin ka nende edasisest elust: kannatustest nõukogude ajal, siirdumisest Rootsi pagulaslaagrisse, naasmisest Ukrainasse ning praegu seal elavate üle kaheksakümneste rootsi memmede lauludest, nende maailmast arusaamisest ja enesemõistmisest.
Märkamatult ja paljudele mõneti üllatuslikultki selgus, et selleaastane religiooni ja teaduse kevadkool tähistas juba oma kümnendat aastapäeva. Arvan, et olen nendest osalenud seitsmel-kaheksal.
Mulle on see üritus alati olnud kevadiste uute mõtete ja ideede kogumise kohaks ning märgiks, et kevad võiks olla mitte ainult looduse, vaid ka vaimuviljade idanema ja kasvama panemise aeg.
Samas, tänu iga-aastastele nutikalt valitud uutele teemadele ja aprillikuus ilmnevatele kevade märkidele on kevadkoolide vaimu iseloomustamiseks mu mõtetesse kõige enam tunginud Henrik Visnapuu värss (Kirjad Ingile. Kolmas kiri):

See aasta tuleb kevad teisiti,
Tiu-tiu! ja teisiti, see aasta teisiti,
Ja kevad teisiti ja tuleb teisiti,
Tiu-tiu! ja teisiti ja hoopis teisiti.

Olen viimasel ajal rütmiliselt korduvaid usulisi ettevõtmisi ja nende olulisust enese jaoks avastanud veelgi. Nii juhtusin hiljaaegu telesaadete «Ajalik ja ajatu» järelvaatamist võimaldavale leheküljele.
Ma ei ole selle saate korrapärane jälgija, kuid kõikide nende aastate jooksul tehtud saadete loetelu arvutiekraanil silmitsedes adusin ka selle saatesarja puhul nii rütmilisust kui ka rütmilisusega kaasnevat rikastavat vaimu. Religiooniõpetajana avastasin sealt veel hulga väärtuslikku materjali, mida saan oma tundides edukalt kasutada.
Vanemaks saades olengi hakanud hindama üritusi ja sündmusi, millega suudetakse aasta-aastalt edasi minna. Olen palju kogenud ka ühekordseid, võimsaid ja esmapilgul meeldejäävaid üritusi, neil võib olla ka võimas usuline sõnum, kuid kui sellele pole jätku, siis aja möödudes mälestus nendest üritustest tuhmub.
Olen hakanud väga hindama rütmi loovate ürituste korraldajaid. Ei ole sugugi kerge igal aastal esmapilgul sama üritusega uuesti alustada, teemasid ja ettekandjaid otsima hakata jne.
Näib üsna kindlalt, et peale usulise rütmi mitmekesistamise paljud perioodiliselt toimuvad üritused ka mõtestavad elu. Kui mõelda veel kord niisuguste ürituste korraldajate peale, siis peab tõdema, et kaasinimesi mõtestatuma elu poole aitamises on midagi väga inimlikku ja kaunist.

 

 

 

 
Toomas Jürgenstein,
Eesti Kiriku kolumnist

Teie niuded olgu vöötatud ja lambid põlegu! (Lk 12:35)