Esileht » Elu ja Inimesed » Persoon kaasajast »

Usub muinasjutu õnnelikku lõppu

18.03.2004 | | Rubriik: Persoon kaasajast

Kui möödunud aasta lõpul lehelugejailt küsisime, kes on lehe parim autor, saime ülekaalukalt vastuseks – Naatan Haamer ja tema pildipalved. Sestap võtsingi õpetaja ja hingehoidja, lehe ühe kaasautori ja harrastusfotograafi Naatan Haameriga juttu ajada.
Oli 2001. aasta jaanuari esimene lehenumber, kui lugejate, aga ka tegijate pilku köitis pühapäevaleheküljel Naatani meeleolukas loodusfoto koos sügavmõttelise palvega. Rõõmustasime kõik ja seda enam, et reageering ei jäänud tulemata – juba varsti helises telefon ja võtsin vastu Naatanile suunatud tänusõnad. Ja neid on mitme aasta jooksul ohtralt olnud.
Hilinenud tänu

Oma pildistamise loo kohta rääkis Naatan, et õppis pilti tegema juba lapsepõlves, umbes 4-5aastasena. Kadunud taadi, Harri Haameri käe all õppis ta maailma vaatama läbi vana Smena objektiivi, valgust ja säriaega mõõtma. Siis sai ta endale Smena 8, millega tegi kooliajal klassist pilte ja teenis pisut raha nende eest: pimikus ilmutamise ja kinnitamisega ja kõigega, mis sinna juurde kuulus, oli ju kulu kah.
Edasi õpetas teda toonane Mustvee fotograaf, tänane Puhja koguduse diakon Tiit Kuusemaa. Siis hakkab Naatan naerma ja ütleb, et ei mäletagi, kas on ikka Tiitu tänanud, aga nüüd on selleks suurepärane võimalus.
«Kogu teadliku aja olen armastanud pilti teha. Aga vahepeal oli «seebikarbi» hooaeg, kus polnud vaja muud kui nuppu vajutada. Kõigil piltidel oli üks sügavus-teravus, need olid ilmetud hetke jäädvustused, kus oli vähe dünaamikat. Ükskord tõin isa käest ära kaks Zeniiti ja hakkasin jälle tegema,» räägib Naatan oma teed pildipalvete juurde. Aeg on edasi läinud ja praegu kasutab Naatan kahte aparaati: digitaalsega teeb igapäevaseid pilte ja teise võtab spetsiaalselt kaasa oma pildiretkedele.
Sahtlist välja

Naatan räägib, et pildistas lihtsalt enda jaoks, hiljem pilte arvutis vaadates hakkas mõte jooksma ja nii ta pildist ajendatult toksis vahel mingeid mõtteid juurde. Mõtet neid kunagi avaldada polnudki. Aga kui ükskord Eesti Kiriku peatoimetaja Sirje Semm rääkis, et neid pilte saaks ehk lehe jaoks kasutada ja keegi võiks sinna juurde teksti kirjutada, tõi Naatan enda omad näha – seisavad muidu niisama sahtlis.
«Esimese palve kirjutasin spetsiaalselt. Edasi tulid valmiskirjutatud palved, sain liugu lasta. Need olid kohmakamad, vähemalt nii mulle tundub. Aja jooksul hakkasin sõna seadma ja palved läksid paremaks. Kvaliteet on muidugi erinev, ise suhtun neisse kriitiliselt – neid hiljem üle lugedes on tundunud, et oleks võinud teistmoodi öelda.»
Kahetsusega nendib Naatan, et vahel ei tulnud ega tulnud vaimu peale ja aeg hakkas otsa saama, ikka ta pingutas ja pingutas, aga tulla ei tahtnud. Sai päris kõvasti «klahve lakutud», enne kui valmis sai. Muidu hakkas ta lihtsalt toksima ja midagi sest ikka koorus.
Üheskoos on meil meenutada ka üks naljakas lugu. Ühel kolmapäeva hommikul võttis Naatan lehe lugeda – ja ennäe! Sealt vaatab vastu pildipalve mustand. Ta oli kogemata saatnud toimetusse oma musta materjali ja kuigi sõnu oli tookord Naatani kohta ootamatult ohtralt, aga mõte käis oma rada, jooksis sujuvalt läbi kogu teksti, siis läkski nii.
Peegeldab seisundeid

Kuidas siis pildipalved sündisid? «Mõnikord võtad pildi ette ja hakkad mõtlema. Mõnikord tahan mõnd ideed edasi öelda, siis olen selle järgi pildi teinud. Seda on küll vähem, enamasti kaevan oma pildimaterjali läbi ja otsin sobivat. Ma ei saagi öelda, kumb on enne, see sünnib ühises protsessis. Loen läbi pühapäevatekstid, et ennast teemasse sisse viia ja sealt edasi käin juba mõttega ringi,» ütleb Naatan.
Mõni mõte on tulnud bussiaknast välja vaadates, autoroolis on lugu keerulisem, siis ei saa mõtet kirja panna. Naatani sõnul on tekstid tulnud üsna spontaanselt, küll on nende taga palju kogemusi, hingehoiutööst tulnud ajendeid, teemasid. «Ei saa öelda, et kõik tekstid peegeldavad minu enda isiklikku hingeseisundit, sageli on tegu mõne teise inimese valu ja kannatuse peegeldusega, aga need on kõik minust endast läbi käinud. Ma ei kirjelda kõrvalt nähtut, vaid ikka läbi tajutut, enda jaoks lahti mõtestatut.»
Jah, saab ainult Naataniga nõustuda, et nii väheste sõnadega saab edasi anda ainult sügavuti läbitunnetatud seisundeid, muidu oleks see vaid pinnavirvendus, ei muud. «Igal inimesel on keskeltläbi üks sõnum maailmale edastada. Nii olen minagi oma sõnumi pika aja vältel eri nurga alt edasi andnud, aga see on ikka seesama minu sõnum. Arvan, et seda ei saa lõputult teha, see läheb igavaks,» ütleb mu jutukaaslane vihjates sellele, et lehelugejad ei kurvastaks, kui nad lehest tema tekste ei leia.
Otsib lahendusi

Nüüd on Naatan taas näpu andnud kirjutada ja loodab, et rohkemad erinevad detailid, millele ta viimasel ajal keskendub, muudavad võibolla tekstide vaatenurka. Vahel on ta mõnd muud fotot kui looduspilti kasutades tundnud, et ta kohe tahab voh seda panna. «Vahel tunnen end kammitsetuna, et looduspilt ei olegi primaarne, viimasel ajal olengi pildistanud detaile ja inimesi. Huvitav on inimest pildistada.»
Kui küsin, kas ta näeks inimest lehe tagaküljefotol, saan hingehoidjaliku vastuse: «Inimese kaudu oleks võimalik edasi anda erinevaid elusid, situatsioone, emotsioone, suhteid, ja sinna juurde oleks hea teksti kasutada. See ma olen ja selleks ma jään – hingehoidja.»
Esialgu vähemalt Naatan ei näe, et see mõte võiks teoks saada, sest kuigi tal on inimestest palju pilte, tuleks neid siiski lavastada, avaldamiseks luba saada – kõik see nõuab suuremat tööd, põhjalikku läbimõtlemist. Aga inimene on huvitav ja Naatan on paljude aastate jooksul paljude inimestega kokku puutunud, näinud, kuidas inimesed toibuvad, paranevad, tulevad välja raskest olukorrast ja see on süvendanud tema veendumust, et igast olukorrast on väljapääs.
«Sellepärast lõpevad minu lood õnnelikult ja ma ise olen õnnelik. Minu mõte on, et kui me avaramalt vaatame meiega toimuvat, on alati võimalik lahendust näha. Olen parandamatu optimist. Ma näen, kuidas mure võtab teise kuju. See ongi, mida nimetan enda sõnumiks maailmale -, kuidas valust välja tulla. See on ka ilmunud palvetest läbi käinud. Ma tahan, et lood oleks õnneliku lõpuga.»
Ikka ja jälle otsapidi hingehoiu teemale välja jõudes ja kolmekordse isana rõhutab Naatan, et eriti laste jaoks on vaja õnneliku lõpuga muinasjutte, et neid kasvaks veendumus maailma turvalisusest, usaldus ümbritseva vastu. «Kui me ei usu, tähendab see lootuse kadumist, siis kaob elujõud. Kui inimene on saanud seda lapsepõlves vähe kogeda, on tal raske uskuda keeerulistest olukordadest väljapääsudesse. Minu lapsepõlv on olnud hoitud,» lisab ta lõpetuseks.
Ja veel. Et toimetus on ühel meelel lehelugejatega, kes on teinud ettepaneku Naatan Haameri pildipalved välja anda raamatuna, siis on võimalik selleks teha annetusi SA Ajaleht Eesti Kirik kontole 221024169298 Hansapangas märgusõnaga «Raamatufond».
Rita Pokk

Kristus Jeesus on kõrvaldanud surma ning on evangeeliumi kaudu toonud valge ette elu ja kadumatuse. (2Tm 1:10)