Esileht » Pühapäevaks » Jutlus »

Usu viljaks on südamerahu ja -tarkus

20.09.2017 | | Rubriik: Jutlus

Kui nad teed käisid, astus Jeesus sisse ühte külla. Keegi naine, Marta nimi, võttis ta vastu. Ja sel naisel oli õde, keda hüüti Maarjaks. Maarja istus maha Issanda jalgade juurde ja kuulas tema kõnet. Marta aga oli ametis mitmesuguste toimetustega. Ja ta tuli Jeesuse juurde ning ütles: „Issand, kas sa ei hooli sellest, et mu õde jättis mu üksinda toimetama? Ütle talle nüüd, et ta tuleks mulle appi!“ Aga Issand vastas talle: „Marta, Marta, sa muretsed ja vaevad ennast paljude asjadega, aga tarvis on vaid üht. Maarja on ju valinud hea osa, mida ei võeta temalt ära.“ Lk 10:38–42

Inimlik on mõelda, et esmane, mida eluks vajame, on söök ja jook, kehakate, elukoht, turvalisus. Ning alles seejärel, siis kui kõik need esmased vajadused on rahuldatud, saame mõelda ka kõrgemate – hingeliste ja vaimsete vajaduste peale. Selline uskumus on muutunud tänapäeval valdavaks. Sellest mõteviisist lähtuvalt juhivad poliitikud riikegi. Meile kuulutatakse, et kõige alus on tugev majandus. Kui majandus korras, tulevad kõik muud hüved.
Jeesus õpetab, et tegelikkus on otse vastupidine. Rääkides mäejutluses teda kuulama tulnud rahvahulgale inimese tegelikest vajadustest, võtab Jeesus oma õpetuse kokku sõnadega: „Aga otsige esmalt Jumala riiki ja tema õigust, siis seda kõike antakse teile pealegi“ (Mt 6:33). Jeesuse sõnade kohaselt on Jumal meid loonud nõnda, et inimese esmaseks vajaduseks pole sugugi mitte toit, kehakate, turvalisus, vaid hoopis Jumala otsimine ja usaldamine ning Jumala seaduste tundmaõppimine. Kõike muud antakse meile pealegi. Heida Issanda peale oma koorem, ja tema hoolitseb sinu eest (Ps 55:23), julgustab meid tuleva pühapäeva psalmi antifon.
Jah, usaldus Jumala vastu kaotab ära meie mure homse päeva ees. Kui armastame Jumalat, siis tuleb ju kõik meile heaks (Rm 8:28). Usu viljaks on südamerahu ja -tarkus. Kui teeme Jumala sõna järgi, siis ei lõpe jahu vakast ega õli kruusist (1Kn 17:14–16), olgu siis parajasti jõukuse või puuduse aeg. Jumalat usaldav, püsivalt palvetav inimene oskab elada nii kehvalt kui jõukalt, sest tänu Issandale on ta õppinud rahul olema sellega, mis tal on (Fl 4:11–13).
Selles kaduvas, muutlikus maailmas elades peame arvestama erinevate aegadega. Täna ei ole see, mis oli eile, ja homme ei ole see, mis on täna. Igale asjale on antud oma aeg – aeg sündida ja aeg surra, aeg nutta ja aeg naerda, aeg leinata ja aeg tantsida jne. Teisalt aga – mis on, see on juba olnud, ja mis tuleb, seegi on juba olnud. Ning lõppeks – kõik on põrmust ja kõik saavad jälle põrmuks. Ja põrmust taas äratada saab meid vaid Tema. Tema, kes Ta on seda juba kord aegade alguses teinud (Kg 3:1–8,15,20; 1Ms 2:7).
Muretsemiseks pole seega põhjust. Kuid arukas on arvestada ajaga. Püüda ära tunda, milleks on parajasti õige aeg (Srk 20:7). Seda tarkust tahab anda meile Jumal. Tarkuse algus on Jumala kartus, Kõigepühama äratundmine on arukus (Õp 9:10). Jeesuse sõber Maarja tundis õige aja ära. Tema õde Marta aga mitte.
Marta ja Maarja olid mõlemad vagad ja jumalakartlikud naised. Kui nad seda poleks olnud, ei oleks nad ju Jeesust enda juurde kutsunud ja tema eest hoolt kandnud. Kuid oma kutsumust ja ülesannet siin ilmas on need naised mõistnud erinevalt. Marta näeb võimalust Issandat teenida aktiivselt, kätega tehtud tööga, argielu askeldustega. Maarja püüab kuulata ja süveneda, kasvada tunnetuses. Mõlemad on vajalikud. Vana kristlik tõde ja elureegel ütleb: ora et labora, palveta ja tööta.
Miks siis Jeesus noomib Martat ja kiidab Maar­jat? Kas ora on labora’st tähtsam? Sugugi mitte, mõlemad on olulised, aga iga asi omal ajal. Marta teenib Issandat köögis ja lauas, Maarja teda kuulates. Jeesus ei ütle Martale: „Tule nüüd köögist ära, tule ka kuulama, mida ma räägin!“ Ta laseb Martal rahulikult toimetada. Sekkub Jee­sus alles siis, kui Marta hakkab Maarjat ja tema näilist tegevusetust hurjutama. Siis ütleb Jee­sus: „Marta, Marta, sa muretsed ja vaevad ennast paljude asjadega, aga tarvis on vaid üht.“
Marta teenimine oma ülesannetes ei tule nähtavasti südamest, sest miks muidu ta oma õde kadestab. Töö köögis on talle kohustus ja käsk – ta ei teeni Issandat armastusega. Tee tööd, siis tuleb ka armastus – jah, igasuguseid imesid juhtub. Kuid kindlam viis armastuseni jõuda on siiski palvetades ja töötades. Nii, et meie igapäevatöögi saab palveks ja palve igapäevatööks.
Tarvis on vaid üht: „Otsige esmalt Jumala riiki … paluge, ja teile antakse, otsige, ja te leiate“ (Mt 7:7). Siit alustades lähevad asjad õigesse paika. Ja maapind, mida harime, polegi siis enam nii neetud kui varem ning laste saamine, kasvatamine üks valu ja isiklikust vabadusest loobumine (vrd 1Ms 3:16-19). Hoopis parim eneseteostus siin ilmas.

simson2 copy

 

 

 

 

Hüllo-Kristjan Simson,
Kärdla koguduse õpetaja

See ongi võit, mis on võitnud ära maailma – meie usk. (1Jh 5:4c)