Esileht » Arvamused » Arvamus »

Usu tipptund

21.12.2011 | | Rubriik: Arvamus, Kolumn

Merille Hommik
Šveitsi ajaleht Der Bund on välja kuulutanud esseekonkursi, mille tähtajaks on käesoleva aasta viimane päev, auhinnafondiks 6000 franki (umbes 4000 eurot) ja teemaks lause inglise kirjanikult Julian Barnesilt: «Ma ei usu Jumalasse, kuid tunnen temast puudust».
Toimetuse seletuskirjas tuntakse muret, et traditsiooniliselt tugevate kristlike juurtega Šveitsis on viimasel ajal levimas teatav vaimse kodutuse fenomen. Igal aastal astub tuhandeid inimesi maakirikuist välja, põhjendades seda lihtsalt võõrdumisega kiriku institutsioonist.
Ilmselt on tegemist Eestiski tuttavate arengutega: kadumas pole mitte niivõrd religioossus iseenesest, isegi mitte usk teispoolsusesse, vaid pigem sidemed mingis traditsioonilises vormis usulise organisatsiooniga ning mingid harjumuspärased kujutlused Ülimast Olendist. Miskipärast ei näi need enam otstarbekad. Usk saab ka nendeta hakkama.
Ameerika õigusfilosoof Ronald Dworkin kõnelebki «jumalatu religiooni» kontseptsioonist, mis jätab alles üksnes otstarbeka. «Usk Jumalasse pole religioosse hoiaku hädavajalik eeldus,» postuleerib ta, «pigem on see säärase hoiaku jaoks ebaoluline.» Jumala olemasolul või olematusel pole otsustavat tähendust, kui kõneldakse inimesele sisemiselt omasest eetilisest vastutustundest või tema imetlevast aukartusest universumi ees.
Dworkini meelest on tänapäeva arenenud riigid teinud vea, deklareerides usuvabadust konstitutsioonilise põhiõigusena. See tekitab üksnes segadust aruteludes, mis puudutavad näiteks usuliste sümbolite kandmist või presenteerimist avalikkuses, intelligentse disaini teooria õpetamist koolis, samasooliste abielu või aborti.
Säärase põhiõigusena tuleks pigem mõista «eetilist sõltumatust» (ethical independence), mis tähendab inimese vabadust kujundada elu õigusriigis kehtestatud normide raames oma äranägemise järgi. Religioonivabadus, nagu ka vabadus religioonist, kuulub selle põhiõiguse juurde – õigemini selle alla. Just «eetilise sõltumatuse» mõiste laseb Ameerika filosoofi meelest palju hõlpsamalt mõista ja lahendada kas või nimetatud aktuaalseid ühiskondlikke probleeme.
Kriitikud võivad mõistagi kahelda, kas kõneldes «jumalatust religioonist» pole pigem tegemist millegi kitsalt ajastuomasega. Umbes nõnda nagu USA koolilapsed pidid joonistama kuuejalgseid kanu, sest poodnikud tavatsevad kanakintse pakendada poole tosina kaupa. Mis on põhjaameeriklaste perekonna keskmist suurust arvestades kindlasti otstarbekas.
Samas võtmes võib mõista ka lõputuid vaidlusi selle üle, mida õieti jõuludel tähistatakse. Mitte üksnes nende vahel, kes eelistavad traditsioonilist kiriklikku ja Jumala mõistega seotud vastust või rõõmustavad pelgalt vabadest päevadest suguseltsi keskel pidutsemiseks. Neile pühadele saab anda ka sootuks uue tähenduse, näiteks üksnes teeseldes puusepapoja ning inimsoo õpetaja sünnipäeva.
«Kas too mees tõesti elas, olevat ebakindel. Sündinud aga olevat toona üksikhinge väärtuse aade ühes ühetaolisuse aatega, – ühe sõnaga individualistlik demokraatia, mille võidukäik katkematult edasi kestvat kuni tänapäevani.» (Vt lähemalt: Mihkel Kunnus, Humanismi õnnetusi, Sirp 6.08.2010.)
Usust saab üsna hõlpsalt kujundada maailmavaate, mis on märksa praktilisem ja otstarbekam. Torgny Lindgren meenutab oma mälestusteraamatus kohtumist ühe kuulsaima rootsi fašisti Per Eng­dahliga, kes olla öelnud: «Teil peab olema maailmavaade, et te saaksite päevalehtedele arvamusartikleid kirjutada … Ja televisioonis esineda ja endale leiba teenida.»
Päädida võib see kõik aga umbes nõnda, nagu ironiseerib Jeanette Winterson: «Mida kiiremini üksjalgne inimene aretatakse, seda lihtsam tipptunnil.»
Seegi on kindlasti otstarbekas. Ent ka kõige paadunum küünik võib mõnel rahulikul õhtutunnil mõtiskledes sattuda kahtluse küüsi, kas ehk näiteks kõndimisel siiski teisest jalast puudust ei hakata tundma.

Urmas Petti,
Eesti Kiriku kolumnist

Kristus Jeesus on kõrvaldanud surma ning on evangeeliumi kaudu toonud valge ette elu ja kadumatuse. (2Tm 1:10)