Esileht » Uudis » Esilehe pealugu pildiga »

Usu puhastumise teekond

28.10.2015 | | Rubriik: Esilehe pealugu pildiga

Kalle Mesila Eesti Kiriku toimetuses koos Peeter Paenurme 1983. aastal tehtud linoollõikes Martin Lutheri portreega. Kätlin Liimets

31. oktoobril tähistame usupuhastuspüha, luterliku kiriku sünnipäeva. Usupuhastuse algatanud teeside naelutamine 1517. aastal Wittenbergi lossikiriku uksele on saanud selle püha sümboliks.

Urmas Petti kirjutab Martin Lutheri «Valitud teoste» järelsõnas, et viidatud sündmuse tegelik toimumine on vaieldav, sest sellest kõneleb esmakordselt Philipp Melanch­thon aastal 1546 ehk alles pärast Lutheri surma. Teisalt kasutati lossikirikut ülikooli aulana, kus toimusid ka väitlused ja kiriku välisuks oli teadetetahvliks.
Ajaloolisest faktist olulisem on, mida see püha meie jaoks tähendab tänapäeval. Sellega on nõus ka emeriitõpetaja Kalle Mesila, kes Tartus oma pensionipõlve peab. «Usupuhastus pole vaid sündmus. Ta pole valmisprodukt, vaid edasikulgev protsess,» nendib minu väärikas vestluspartner.
Lisaks tsiteerib Mesila Johannes Hiiemetsa raamatust «Martin Luther» usuisa sõnu: «Elu ei ole vaga olemine, vaid vagaks saamine. Mitte terve olemine, vaid terveks saamine. Üldse mitte olemine, vaid saamine, mitte rahu, vaid harjutus. Me ei ole veel midagi, kuid saame millekski. Midagi ei ole veel tehtud, kuid on teostumisel, ei ole veel lõpp, vaid on teekond, veel ei sära ega hiilga kõik, kuid kõik on puhastumisel.»

Luterlik eneseteadvus
Tartu Peetri kogudust teeninud õpetaja Kalle Mesila ordineeriti aseõpetajaks 27. novembril 1962 ehk peagi 53 aastat tagasi. Temast kauem on meie kirikus rõõmusõnumit jaganud vaid emeriitpeakaplan dr Michael Viise; emeriitpiiskop dr Andres Taul ja emeriitõpetaja Toomas Paul.
Mõtiskledes ühiselt, mis võiks olla luterlik identiteet tänapäeval, leiab õpetaja Mesila, et kirikuväliselt on märgata luterluse eristamises teadmiste puudumist, kiputakse ühise nimetaja alla tooma kõiki kristlikke konfessioone.
Kirikut seestpoolt vaadeldes ei adu ta, et aastakümnete jooksul oleks selguse mõttes muudatusi tulnud. Pigem võiks eneseteadvuse teadvustamisel mõnest asjast hoiduda: «Ehk on identiteedi otsingul Lutheri isikut kohati ületähtsustatud. On kurb, et meil on väliseesti kogudusi, kes pole nõustunud nähtava ühtsuse lepinguga, kuna ühe põhjusena kirikut ei nimetata enam Lutheri nimega, vaid luterlikuks. Formaalne asi on võetud peaasjaks.»

Kese on Kristus
Küsimusele, kas kirikus, kus teenivad kohati erinevate teoloogiliste vaadetega vaimulikud, on võimalik rääkida ühisest luterlikust identiteedist, viitab Mesila rahumeelselt, et ehkki võitlus ja pinge olid Lutheri tegevusele omased, on see ammu seljataga.
«Ohuks on peetud kalduvust katoliiklusesse. Kui lähedalt vaadelda, siis on tegemist siiski kaunis perifeersete asjadega nagu riietus, liturgia, nimetused. Minagi eelistan sõna «jumalateenistus», aga ma ei halvusta neid, kes kasutavad sõna «missa».
Samas võivad need asjad inimestele siiski olulised olla. Ma ei tea, kellel on õigus, aga peaksime kirikuna siiski ühtsuse poole liikuma. Meie kese on Kristus ja mida enam seda hoiame, seda puhtamalt suudame püsima jääda ja oma identiteeti mõista,» nendib Mesila.

Armastus jääb
Aasta alguses 75. sünnipäeva tähistanud elukogenud vaimulikuna juhib Mesila tähelepanu, et Lutheri võitlus ja läbimurre toimusid esmalt tema sees: «Usk ei rajane kiriklikul autoriteedil, reliikviate ega pühakute kummardamisel või headel tegudel, vaid Jumala armul. Ilma patu äratundmiseta, patukahetsuseta ja meeleparanduseta ei jõua me puhta Jumala sõna alusel tegutseva usu juurde.»
Kui räägime usupuhastuse tagajärjel tekkinud või saavutatud õigest õpetusest, siis peab õpetaja Mesila kõige olulisemaks, et usu keskmeks oleks Jumala armastus (Jh 3:16).
«Armastus viib meid reaalsesse ellu ja paneb Jumala käest vastuvõetut teistega jagama. Paulus tõstis armastuse ülemaks usust ja lootusest (1Kr 13). Usk lõpeb, kui kord näeme Jumala armu igavikus. Siis ei ole enam usku tarvis, siis on nägemine. Sama on lootusega: loodame pärale jõuda, aga kui oleme pärale jõudnud, millele me siis enam loodame.
Ainult armastus ei lõpe. Armastus paneb meie elule kooloni, st midagi läheb edasi. Armastus on … olen seda alati toonitanud … Jumalariigi põhiseadus. Ta kehtib siin ja ka igavikus. Selles suunas tuleb meil tegutseda,» võtab Mesila usupuhastuspüha eelse vestluse kokku.
Kätlin Liimets

Kristus Jeesus on kõrvaldanud surma ning on evangeeliumi kaudu toonud valge ette elu ja kadumatuse. (2Tm 1:10)